Mina käisin siis kooliväliseks kontserdiks vaatamas Apocalypticat. Kontsert toimus Linnahallis, mis oli sellise asja jaoks natukene vale koht. Natukene liiga imelik on istuda sellise kontserdi ajal. Õnneks olid turvamehed mõistvad ja need, kes tahtsis aktiivsemalt kaasa elada, said seda teha lava ees. Apocalypticat soojendas mingi tundmatu bänd, mille nimi on nüüdseks juba ununenud. Tegemist oli siis soomekeelse death-metaliga. Kuna ma ise selle muusikastiili vägasuur austaja pole, siis jättis see mind külmaks. Soojendajad esinesid täpselt pool tundi ja siis pakkisid asjad kokku. Sellele järgnes pisike paus, mille ajal ma oma tutavaid otsisin kogu selle 10000 inimese seast, kes sinna kogunenud olid, ning mul õnnestus ka osad leida. Ja siis tuli lavale Apocalyptica. Lava ise oli väga ilusalt kujundatud. Neli suurt musta tooli, mis oma kujult meenutasid tšellosid ja pealuid, kõige taga kõrge alus, kus asetses vist üks kenamaid trummikomplekte, mida ma eales näinud. Nagu eestlastele kohane, siis oli kaasaelamine alguses tuim. Kõik istusid oma kohtadel ja kuulasid muusikat, vaid osad, kaasaarvatud mina, olid lavaees. Kuid tänu Apocalyptica liikmete mängule suudeti publik üsna kiiresti üles kütta. Bändi oli hea vaadata. Kaugele paistis juba ära, et nad mängivad hingest ja naudivad seda, mida nad teevad jajust see ongi muusika puhul esmatähtis. Mis tuleb hingest, läheb hinge. Esitusele tulid nende kõik vanad hitid, nagu näiteks: "Unforgiven", "Fuel", "Nothing Else Matters", "Master of Puppets". Kõik need on Metallica lood, mida on Apocalyptical õnestunud veelgi paremaks teha. Tuntumate lugude ajal oli nii hea kuulda, kuidas enamus saalist kaasa laulis. Tekkis kohe selline eriline hea tunne, mida saab kogeda vaid metal-kontserdite ajal. Tunne, et oled osake millestki suuremast, paremast. Kõik mured kaovad, on vaid see hetk, milles oled praegu. Muude kontserdite ajal pole mul õnnestunud seda tunet veel üles leida. Esitusele tuli ka minu lemmiklugu: "In the Hall of the Mountain King", mis on Edvard Griegi teos, Ibseni näidendile "Peer Günt". Selle loo ajal tõusid kõik ihukarvad püsti, lihtsalt nii hea oli see. Bänd tegi lausa 4 lisalugu, mis publikule imehästi mõjus. Kokkuvõtteks võiks öelda, et see on üks parimaid kontserte, kus ma käinud olen ja laita pole mul mitte midagi, peale selle, et rajumate lugude ajal hakkas Linnahalli laest mulle krohvitükke kaela sadama.