Kuidas konveier mõjutab inimest.

eest Konveier võeti kasutusele vabrikutes sellepärast, et saaks kiiremini teha rohkem tööd. Konveier kiirendab tööprotsessi sellega, et igal inimesel on oma kindel ülesanne, mida ta täitma peab, selle asemel, et üks inimene teeb eseme algusest lõpuni valmis. Sedasi käitudes suudavad inimesed sama ajaga valmistada rohkem detaile. Rohkem detaile võrdub rohkema rahaga ja suuremate palkadega. Selles suhtes võetuna on konveier inimesele kasulik, sest töö on lihtne ja raha saab rohkem. Sammuti ei vaja konveieritöö erilist väljaõpet, õpid oma liigutuse kätte ja teed seda päev otsa. Siin aga peitubki konveieri "konks". Päevade kaupa ühe asja tegemine mõjub halvasti inimese vaimsele tervisele. Üks ja seesama monotoonne liigutus kulub lõpuks niivõrd ajudesse, et seda tehakse juba ilma mõtlemata. Sammuti on see paha ka füüsisele, sest see liigutus kasutab vaid teatuid lihaseid ja teised jäävad arendamata, samal ajal, kui ühtesid liigselt kurnatakse. Kuna inimene lõpuks ei pea oma töö juures enam mõtlema oma tööülesandele jääb tal teiste mõtete jaoks palju vaba aega ja see on olenevalt inimesest kas halb või hea. Osad kasutavad seda aega, et mõelda kodustele probleemidele ja muredele, mis omakorda muudavad jälle inimest aga tusasemaks ja kurvemaks. Teised ehk hoopistükkis aga mõtlevad sellele, et tahaks rohkem raha või paremaid töötingimusi. Olen suhteliselt kindel, et viimased mõtted ei meeldi just tööandjale. Et konveieritöö ei oleks nii kurnav ja väsitav, vahetatakse inimestel konveieri ääres asukohti, et iga natukese aja tagant oleks vaja midagi muud teha. See välistab selle, et inimene muutub haigeks. Karta aga on, et lõpuks aga käib inimene kõik kohad konveieri ääres läbi ja tal pole enam midagi uut teha. Siiani olen lähenenud konveierile lihttöölise seisukohalt. Nüüd aga vaatame vabrikuomaniku seisukohast. Vabrikuomanikule on konveier väga hea asi. Tänu sellele muutub tootmismaht tunduvalt suuremaks ja kauba kvaliteet paremaks, sest iga inimene teeb ühte ja seda sama liigutust päevast päeva, mis lõpuks tagab selle, et see liigutus sooritatakse perfektselt. Kuna tootmine on suurenenud, on ka rohkem kaupa, mida maha müüa ja rohkem raha, mis müügist saadakse. See aga paneb aluse firmade laienemisele ja suurenemisele. Selle raha arvelt annab soetada uusi liine, uusi töötajaid, rohkem toormaterjale, mille arvelt taaskord saab tootmist suurendada.Lõpuks aga tuleb igal firmal ette piir, kus tootmine võrdub nõudlusega, isegi arvesse võttes eksporti muudesse maadesse. Siis pole enam muud valikut, kui hakata tootma uusi asju või muuta toodetavate asjade kvaliteeti paremaks. Aga lõppude lõpuks saabub ka see piir, kus firmal tõesti pole enam kuhugi laieneda, sest uute toodete valmistama hakkamine on mõttetu ja juba toodetavaid ei anna paremaks muuta, sest tehnoloogia ei võimalda. Kauba ostja seisukohast on sammuti konveier hea asi, sest see tagab selle, et tema kaup on kvaliteetne ja odav. Inimesed, kes ühe eseme on algusest lõpuni ise valmistanud, tahavad selle eest rohkem raha saada, sest nad on sellega ise kõvasti vaeva näinud ja pannud sellesse nii-öelda tükikese oma hingest. Ja siin on teine konveieri "konks". Kõik tooted on täpselt ühesugused, neis puuduvad need pisivead, mis muudavad käitsitehtud eseme eriliseks, unikaalseks. Osad inimesed just seda eelistavadki ja on seetõttu nõus maksma käsitsitehtukõrgemat hinda, sest sellel esemel on hing sees. Kokkuvõtteks võib öelda, et konveier on kasulik ja hea, kui tahetakse palju ühesuguseid asju odavalt saada. Neile, kes aga eelistavad käsitsitehtut, pole aga sest kasu.