Eleventh Post.

Esmaspäev kestab veel 7 minutit. Ilmselt selleks ajaks, kui ma posti kirjutamise lõpetanud olen, on ka esmaspäev läbi. Koolis täna midagi mainimisväärset ei toimunud, niiet sellest pole kah midagi vadrata. Peale kooli oli mul pisikesega koos esimene tantsukursus. I suck at this. Olen harjunud kõike lennult omandama ja oskama, aga see ei tulegi nii kergelt välja. Kinda disapointing. I found out today, that i aint perfect afterall. Egas midagi, vähemalt ongi üks väljakutse, mis nii kiirelt mulle ei alistu. Pisikesel tuli aga kõik imehästi välja ja see on hea, sest siis saab ta mind õpetada. Ta oli täna nii tubli, kannatas ilusti ära, kui ma tal varvastel tallusin ja kõik sassi ajasin. Seepärast ma teda amastangi, et ta on mujaoks alati olemas, kui ma teda vajama peaks. (Tähh, pisike.) Ja mina temajaoks. Või vähemalt ma annan oma parima. Praegu ta vajabki mind, aga ma ei saa ta vahetus läheduses olla, pean piirduma vaid kõnede ja SMS-idega. Vähemalt ma tean, et ma näen teda homme ja saan teda lohutada. Ainuüksi see mõte toob mulle juba pisikese naeratuse näole.

Ma olen ikka väsinud sest nädalavahest, magada eriti ei saanud. Seepärast ei viitsi ma ka täna siin eriti pikalt seletada. Ehk homme juhtub midagi mainimisväärsemat. Seniks aga päikest kõigile vahvatele inimestele, kes seda kaema juhtuvad.