Tegelikult oleks see siin pidanud kirjutatud saama eile õhtul, aga siis oli uni peal ja ma lükkasin selle tänasesse hommikusse.
Eile siis koolis eriline päev. Igast aktused ja värgid. Ja nagu ma arvasingi, siis minu loetud tekst ei jõudnudki neile kohale. Siis paar tunnikest ja kodu. Hommikul esimese tunni ajal oli mul proov, mistõttu ma jälle ei pidanud ujumisse minema. Ma pole see aasta veel kordagi ujuma jõudnud, eks näis, kas ma aasta lõpuni suudan endale midagi nihverdada, et ma sinna ei satuks. Proovis oli ka mingi huvitav eeskava, mida me aktusel kahjuks ei näidatud. Üht ja sama luuletust loeti erinevates keeltes. Eesti, vene, ukraina, rootsi, saksa ja jaapani keeles. Eriti jäi just meelde jaapani keel. Seda luges paraleelklassi Nika, kes nägi ka vastavalt jaapani koolitüdruku moodi välja. Kinky. Peale kooli põrutasin kodu ja natukese aja pärast tuli pisike mu poole. Vaatasime mingit mõtetut õudusfilmi, mis isegi enam naerma ei ajanud. Poole filmi pealt tõi Sven (mu kasuisa) mu uue telefoni ära. Selleks on siis Sony Ericson k750i. Täitsa rahul sellega. Kõik vajalikud funktsioonid on olemas + igast lisavidinaid. Siis õhtani oli chill. Lebotasime teineteise kaisus ja pisikesel õnnestus isegi magama jääda veidikeseks. Poole kümne paiku jõudis ema kodu, justtäpselt selleks ajaks kui pisike minema hakkas. Hea on see, et ema enam ei kommenteeri mu pisikest. Ju ta siis on leppinud, et ta oli on ja jääb. Peale seda mässasin nati oma telefoniga ja jäin magama.
Mõtlesin, et kirjutaks need hea mõtted siia ka, mida ma aktusel lugesin, ehk keegi saab aru:D
Ütles Lembitu:
Ilus on surra isamaa eest.
Ilus on surra sõprade, rahva ja omaste eest.
Ilus on surra vabana priiuse eest.
Ilus on minna võitlusse, isegi lootuseta võita.
Ilus on minna ülejõu-vaenlase vastu.
Ilus on minna, teades, et tagasi ei tule.
Kaunis on langeda kaebuseta.
Kaunis on langeda võõraste vendade seltsis, liigutav leida sõpra viimasel tunnil, panna käsi tundmatu õlale, ohata kord - ning lahkuda.
Kaunis on sünd, millele kaunim veel järgneb surm.