Sixth Post.

Teate, pole see esmaspäev nii jube midagi. Ainukesed koledad asjad olid täna hommikul ülesärkamine ja venekeel. Ärgata oli jama seepärast, et pole ammu esimestesse tundidesse jõudnud ja eile sai hilja magama mindud ja venekeel on lihtsalt nõme. Tegelt keelel enesel pole midagi viga, asi on õpetajas. Tal lihtsalt on siuke paha aura ja talle ei meeldi karvikud. Ülejäänud koolipäev oli isegi tore. Mitte midagi rasket, vaid vaja ära molutada. Peale kooli sai pisikese poole põrutatud. Vaatasime youtubest Whose Line Is It Anyway klippe. Parim asi kui tuju on paha. Sa lihtsalt hakkad naerma. parim sari Smallville järel. Siis sõitsime minu poole. Tore on koos olla. We had fun :P

Pisike lihtsalt on parim. Ta mõistab mind nii, nagu ei keegi teine. Ainuke mure on see, et tema seltsis lendab aeg linnutiivul. Plaks ja jälle on aeg lahkuda. Aga varsti tuleb vaheag ja siis suvi. darn, küll ma alles ootan seda.

Ma igapäev avastan aina rohkem oma uuele telefonile kasutusvõimalusi. Eile õhtul tuli välja et ta loeb .txt faile. Tähendab sinna sisse annab igasugu vajaliku stuffi kirjutada. Alustades bussiaegadest ja lõpetades spikritega. Tehnoloogia on ikka imeline.

Sealt mängult, kus ma pühapäeval käisin, sain veel mõned CD-d juurde. Korjan neid, et remondi käigus nednega lagi üle lüüa. Pooled on juba peaaegu olemas. Niiet, kui kellelgi on veel neid kusagilt urkast välja kaevata, siis palun tehke seda. natuke nadi, kui ainult pool lage peegeldab.

Mingihetk, kooliajal, tuli mulle täna Verekeskusest SMS, et mu 60 päeva on läbi saanud ja ma võiks uuesti verd andma minna. Paari päeva jooksul käin ära, üksi on igav minna, peaks mõned sõbrad kaasa peksma. Verd annetada on hea. Nii vaimselt kui kehaliselt. Veri uueneb ja sa tead, et oled midagi head teinud + saab veel suure šokolaadi kah.

Valimised ronivad igast uksest ja aknast sisse. Otseses mõttes. Akna taga vedelevad mingid plakatid ja täna käisid mingid venekeelsed neiud mulle uksevahelt valimisreklaami pihku pistmas. Suht rõve on. Pealegi, pean ma ise kaa ju valima minema, sai nagu sügisel ju 18 täis. Keda või mida valin, pole veel aimugi. Arvatavasti kedagi rohelistest, sest neil pole ju veel olnud võimalust suurt sitta keerata ja peaks ju neile selle ometigi võimaldama.

Tundub, et lähitulevikus hakkan ma isalt kõvasti raha sisse kasseerima. Mul avanes nimelt imehea võimalus omale poolkorras chopper saada. Justnimelt CHOPPER. Muretsen ülejäänud jupid ise, panen kokku ja voila, ongi mu oma. Töömaht 750 cc ja võimsus 40 W, kui see kellelegi midagi ütleb. Nimi oli vist Wulcan. Pean täpsemalt järele küsima. Pisikese isa kõvasti kiitis seda ratast. Pidavat olema mugava inimese ratas, väga primitiivne ja hooldusvaba. Mulle sobib. Ainuke mure hetkel on see, et kus ma teda hoidma hakkan. Kui kellelgi heal inimesel on garaažikoht pakkuda, olen väga tänulik ja ülistan teid trantspordijumalate ees taevani.

Tundub, et tänaseks on vist kõik, homme jälle. See blogimine on täitsa tore, saab mõtted kirja panna ja endal kah hea vaadata, mida mingipäev tehtud sai.
Päikest.