Second Post.

Järjekordne päev on õhtusse veeremas ja ma olen taas end sinava arvutiekraani taha sättinud. Tänane oli siuke tavaline päevake, miskit väga erilis ei juhtunud. Vaid üks asi oli erinev, ma jõudsin õigeks ajaks kooli:D Vaid natike hilinesin, aga sellest polnud hullu, sest õpetaja hilines rohkem.
Homme koolis mingid aktused ja nagu tavaks saanud, moosis emakeele õps mind miskit asja seal lugema. Mingid huvitavad F.Tuglase mõtted inimeste kohta. Kahju on vaid, et enamus inimesi, kes saalis on, ei mõista neid, ning nende jaoks saab see olema vaid üks järjekordne igav etteaste, mis on vaid ajatäitmiseks sinna pandud. Aga kes teab, ehk mõni mõistab.
Viimane tund jäi ära ja selle asemel pidime 2 tundi passima mõtetuid esinemisi mingi ajalookonkursi teemal. Kogu asja punktiks oli see, kui klassi tibim neid rääkis pikalt laialt reibist ja selle loojast.

Peale tunde läks asi huvitavaks. Saime koos Ivariga leegiheitja kallale asuda. Liimisime ja treisime päris hoolega. Kui asi valmis saab, siis on see kas vägavinge leegiheitja või lihtsalt maailma parim veepüss.


Seejärel sai pisikese poole põrutatud ja seal mõnusalt oldud. Seal sain kutse mängule, mille DM mind veel ei tunne, ta lubas mul mängida dopplegangerit. Vaatame, mis tuju mul on ja kui ära ma ta maailma oman. Pisikese pool oli nagu tavaliselt, väga mõnus. Jäätist sai ja kana. Nad seal vist aint kana söövadki, muud liha ma küll ei mäleta, et seal saanud oleks. Mingihetk kui tuled olid kustus ja tibu oli kaisus, sadas ta ema sisse ja hakkas meile igast fotosid näitama. Algul olin nati pettunud, et me kahekesi ei saanud olla, aga pärast polnud väga vigagi. Eriti põnevaks läks siis, kui pisikese lapsepõlve pildid hakkasid tulema. Hoolimata ta püüetest kõik enne ära krahmata, kui ma neid näen, õnnestus mul nii mõnigi ära kaeda. Ei olnud nii hullud midagi, see vist rohkem eputamise asi, et lapsepõlves olid kõik koledad ja pahad ja neid pilte ei tohi näha.
Äkki oligi kell juba niikaugel, et pidin liikuma hakkama. Pisike tuli koos oma koerasjandusega mind ära saatma. Sujuvalt õnnestus meil bussi vältida, niiet pidin hoopis trolli ootama. Ja peatuses see saadana koerake hammustas mind. Mitte midagi hullu, aga näha on, et ta pole muga leppinud...veel. Tuleb siis lihtsalt edaspidi ettevaatlikum olla ja mitte seda asja silmist lasta. Olen jummala kindel, et kui ma pisikese poole ööseks jääks, siis see asi näriks mul öösel kõri läbi. Lihtsalt, et konkurendist lahti saada ja jälle ühe maailma armsaima neiu tähelepanu keskmes olla.

Lõpuks kodus olles haarasin paar kommi ja issuin arvutitaha, et omale uus telefon välja valida. vana andis lihtsalt käigupealt otsad. Tubli oli, teenis mind 4 aastat, kordagi ei mänginud mäkra. Kahju tast natuke ja vveelgi enam on kahju sellest, et ma siuke tobakas olin ja kõik numbrid telefoni salvestasin, mitte kaardile. Tuleb aga uuesti küsima hakata.

Ongi vist tänaseks kõik, küll homme jälle midagi mainimis ja kirjapanemisväärt juhtub.
Seniks aga, päikest.