Fourth Post.

Käes on laupäeva õhtu, maania mängib, tuju on hea. Täna olen päev otsa kodus passinud, välja pole jõudnud. Hommik hakkas suht karmilt, käratati voodist välja ja anti tolmuimeja pihku. Emal vaba päev = tee nägu, et koristad. Lüükasingi siis enamuse päevast asju edasi tagasi ja igakord kui keegi toauksest mööda läks, haarasin mingi sodi, mis oli ennem ilusti valmis vaadatud, pihku. Selle pika ja meelteteravust treeniva protsessi käigus sai mu tuba isegi natuke korda. Kasu oli sest "koristamisest" veel niipalju, et ma leidsin veel mõlemad oma võlts-zippod üles, milledest üks läheb leegiheitja kostisesse. Mul hea meel, et telefonis raadio on, sest ma pole arvuti audiot ikka veel korda saanud ja ilma muusikata on elu kuidagi kurb. Õhtapoolik sai meeldivalt veedetud arvutitaga. Vaikselt tunnen kuidas uni kusagilt nurgatagant hiilib, varsti peaks vist voodipoole suunduma.

Homme saab tore olema. Üle hulga aja saab jälle DnD-d mängitud. Uus DM, mõned uued mängijad, eks näis mis saama hakkab. Arvestades seda, et rassiks moosisin endale dopplegangersi, siis tundub, et hakkab nalja saama. Homme õhtul pajatan pikemalt, kuis ma veel ühe DM-i närvivapustuse äärele ajasin.

Kuna täna ma eriti midagi huvitavat ei teinud, millest kirjutada, siis peaks kirjutama millestki üldisemast. Tegeleks siis natuke eneseanalüüsiga. Mingiaeg avastasin, ,et ma polegi psüholoogiliselt täitsa korras, vähemalt üks kompleks mul on. Kangelasekompleks siis.
See seisneb selles, et mul on tahtmine midagi muuta siin maailmas paremuse poole. Aga mitte tavaliselt, nagu teised inimesed, heategevusega või millegi sarnasega. Tihtipeale ma mõtlen, et küll oleks tore omada mingit võimet, vallata maagiat või misiganes. Saate aru küll. Midagi, mis aitaks mind "pahade" vastu. Ma näen, et me maailm vajaks mingit sellist tegelast, kelle poole üles vaadata, keda eeskujuks võtta. Keegi kelle moodi tahaksid väikesed lapsed olla. Loomulikult on olemas kõiksugu koomiksikangelased, aga nende miinus on see, et nad pole päris. Ükskõik kui tugevasti neisse uskuda, kusagil tagumises ajusopis sa siiski tead, et nad ei ole tõelised. Raske on leppida, et maailm ongi nii ebaõiglane, et "pahad" pääsevadki nii kergelt. Kahjuks on see tõesti praeguse tehnoloogia ja seadusandluse juures võimatu. Esimene tegelane, kes midagi siukest saavutaks, tembeldataks vägakiiresti hullumeelseks või ühiskonnale ohtlikuks, ometigi, kui näha, et ta teod on õilsad ja tehtud sellepärast, et nii on õige.
On ka teisi mooduseid, kuidas inimesi aidata, ilma, et omataks erilisi võimeid. Paljud probleemid saavad just aguse sellest, et pole kedagi, kes kuulaks ja nõu annaks. Seepärast olengi nõuks võtnud olla see, kes kuulab. Kui kellelgi on mõni mure, mis painab, võib sellest julgelt mulle pajatada. See teeb mulle vaid headmeelt, kui saan kuidagi abiks olla.
Nüüd tuli küll veits pikem kui arvasin, aga sest ple kah midagi.
Päikest kõigile.