Eighth Post.

Vahetevahel olen ma siiski hajameelne. Nägin eile suurt vaeva ja hoolt, et umbes 2 lehekülge tähtsat füüsilistest terminitest kubisevat teksti endale spikriks kirjutada, aga siis unustasin selle pihuarvutisse kopeerimata. Eks paistab, mis järeltöö tuleb. Koolipäev venis täna täitsa pikaks.
Esimeses tunnis, milleks on keemia, oli tunnikontroll, mis läks täitsa hästi. Teine tund, oh õuduste õudust, vene keel, kus seekord said pärispalju õiendada, et kodused tööd pole tehtud, ma õnneks mitte, aga mitte seepärast, et nad mul tehtud oleks olnud, vaid seepärast, et ma oskan imehästi kohapeal midagi venekeelse lause sarnast formuleerida ja õpetajale tavaliselt verbaalsest kinnitusest piisab. Nõks on selles, et kui on venelasest õpetaja, tuleb sõnalõpud just õigel määral ära süüa, siis ta paneb automaatselt ise õiged lõpud asemele. Siis ajalugu, kus praegu räägitakse keskajast, niiet silma võib vabalt looja lasta. Eestikeel, kus valiti mingile kõnevõistlusele osalejaid. Läbisin edukalt eelvooru ja pean hakkama kõnet koos teistega kokku panema. Kehaline, kus ülemuskeldatud klassivennad üritavad kangiga imetrikke saavutada, while looking totaly gay. Füüsika, kus võtsime uue tähtsa osa, nimelt vahelduvvoolu. Perekonnaõpetus, kus natukese targa jutu eest saab hullemal hulgal plusspunkte. Lõpuks füüsika järeltöö, mis läheb arvatavasti hästi. Seejärel jälle kodu, sest pisikesel täna trenn ja peale seda patsimaraton. Teine päev läheb juba ilma teda nägemata, aga sest pole hullu, sest tema teab, et jääb mulle alati kõigekallimaks, isegi kui me vahel kuude kaupa ei näe. Kodus lõpetasin peaaegu juba oma vibu ära. Natuke veel vaja põletiga vaeva näha ja üle lakkida. Siuke väike nikerdamine on väga mõnus. Tegutsed vaikselt oma projekti kallal, kuhugi kiiret pole ja kui lõpuks valmis saad, siis on nii enesel, kui ka teistel ilus vaadata. Sedasi vaeva nähes läheb osake su enese hingest valmistatava eseme sisse ja need, kes seda näha oskavad, tajuvad, kuipalju vaeva on asjaga nähtud ja oskavad seda austada. Kahjuks paljud inimesed näevad vaid eset ennast, ega taju selletaga peituvaid töötunde ja oskusi, mis valmistamiseks vajalikud. Alles ise tehes ja kogu protsessi algusesst peale läbides, hakkad taipama asja tõelist väärtust. Seepärast ongi omatehtud asjad kõige ilusamad ja paremad, nendes peituvad mälestused tehtud tööst ja nähtud vaevast. Pagan, jälle kipub asi filosoofiliseks minema, paistab, et aeg vist lõpetada.

Homme saab vahva olema. Mul sai viimasest vereandmisest 60 päeva mööda ja ma meelitasin enesega veel rahvast kaasa. Peale seda, aga linna, nädalavaheks kinke ostma. Ning kui väga veab, jääb veel aega ülegi, et pisikesega minupool maanduda.

Päikest.

(118 to go)