Vahetevahel olen ma siiski hajameelne. Nägin eile suurt vaeva ja hoolt, et umbes 2 lehekülge tähtsat füüsilistest terminitest kubisevat teksti endale spikriks kirjutada, aga siis unustasin selle pihuarvutisse kopeerimata. Eks paistab, mis järeltöö tuleb. Koolipäev venis täna täitsa pikaks.
Esimeses tunnis, milleks on keemia, oli tunnikontroll, mis läks täitsa hästi. Teine tund, oh õuduste õudust, vene keel, kus seekord said pärispalju õiendada, et kodused tööd pole tehtud, ma õnneks mitte, aga mitte seepärast, et nad mul tehtud oleks olnud, vaid seepärast, et ma oskan imehästi kohapeal midagi venekeelse lause sarnast formuleerida ja õpetajale tavaliselt verbaalsest kinnitusest piisab. Nõks on selles, et kui on venelasest õpetaja, tuleb sõnalõpud just õigel määral ära süüa, siis ta paneb automaatselt ise õiged lõpud asemele. Siis ajalugu, kus praegu räägitakse keskajast, niiet silma võib vabalt looja lasta. Eestikeel, kus valiti mingile kõnevõistlusele osalejaid. Läbisin edukalt eelvooru ja pean hakkama kõnet koos teistega kokku panema. Kehaline, kus ülemuskeldatud klassivennad üritavad kangiga imetrikke saavutada, while looking totaly gay. Füüsika, kus võtsime uue tähtsa osa, nimelt vahelduvvoolu. Perekonnaõpetus, kus natukese targa jutu eest saab hullemal hulgal plusspunkte. Lõpuks füüsika järeltöö, mis läheb arvatavasti hästi. Seejärel jälle kodu, sest pisikesel täna trenn ja peale seda patsimaraton. Teine päev läheb juba ilma teda nägemata, aga sest pole hullu, sest tema teab, et jääb mulle alati kõigekallimaks, isegi kui me vahel kuude kaupa ei näe. Kodus lõpetasin peaaegu juba oma vibu ära. Natuke veel vaja põletiga vaeva näha ja üle lakkida. Siuke väike nikerdamine on väga mõnus. Tegutsed vaikselt oma projekti kallal, kuhugi kiiret pole ja kui lõpuks valmis saad, siis on nii enesel, kui ka teistel ilus vaadata. Sedasi vaeva nähes läheb osake su enese hingest valmistatava eseme sisse ja need, kes seda näha oskavad, tajuvad, kuipalju vaeva on asjaga nähtud ja oskavad seda austada. Kahjuks paljud inimesed näevad vaid eset ennast, ega taju selletaga peituvaid töötunde ja oskusi, mis valmistamiseks vajalikud. Alles ise tehes ja kogu protsessi algusesst peale läbides, hakkad taipama asja tõelist väärtust. Seepärast ongi omatehtud asjad kõige ilusamad ja paremad, nendes peituvad mälestused tehtud tööst ja nähtud vaevast. Pagan, jälle kipub asi filosoofiliseks minema, paistab, et aeg vist lõpetada.
Homme saab vahva olema. Mul sai viimasest vereandmisest 60 päeva mööda ja ma meelitasin enesega veel rahvast kaasa. Peale seda, aga linna, nädalavaheks kinke ostma. Ning kui väga veab, jääb veel aega ülegi, et pisikesega minupool maanduda.
Päikest.
(118 to go)
Wednesday, February 28, 2007
Tuesday, February 27, 2007
Seventh Post.
Juba seitsmes ja mulle endale alles tundub, et ma polegi midagi kirjutanud. Hämmastav.
Hommikul sai üks tund maha magatud. Kohe kuidagi ei suutnud end voodist välja venitada.
Koolipäev nagu koolipäev ikka, ainult , et vene keele jutustamine tuli 5 ja täna oli viimane religiooni tund. Üks nendest uudistest on paha, arvake ära kumb:D
Tegelikult on see täitsa kurb, et enam religiooni pole. See tund pani täitsa mõtlema ja laiendas tohutult silmaringi. Käsitlesime selliseid teemasid, millest mujal kuuldagi ei taheta. Täna näiteks oli elav diskusioon teemal prostitutsiooni ja selle vahendamise legaliseerimine ja riigi hoole alla andmine. Enamus klassist olid vastikult diskreetsed ja konservatiivsed ja olid selle vastu. Meil, kes nende vastu vaidlesid, läks hoolimata me vähesusest, täitsa hästi. Õpetaja jagas väidete eest punkte. Ning me kaotasime vaid 0.5 punktiga. Ainuke häiriv asi teisipäeva juures on see, et mul on toopäev päris palju vabu tunde. Järgmisest nädalast alates vist isegi 3. Viimane tund on saksa keel ja enne seda on 2 vabat tundi, kohe kuidagi ei motiveeri, et saksakeelde jõuaks. aga peaks jõudma, järgmine aasta vaja eksam teha.
Üks uudis on veel täna hea. Nimelt ilmus täna müügile eestikeelse Spidermani kolmas osa. Seda ostes oleks peaaegu bussist maha jäänud. Kahju vaid, et ta nii õhuke on, kooliteel sai juba läbi loetud. Stoori ise on suht põnev, kui süvida viitsid ja nati kaasa mõelda.
Leegiheitja areng jäi kah pidama, sest Ivar jäi haigeks ja üksi ei viitsi nokitseda. Küll ta terveks saab ja siis teeme edasi.
Peale kooli tulin otse kodu ja siit enam ei lahkunud. tsillasin arvutitaga, tegin koduseid töid vahelduseks, kirjutasin hommseks järeltööks pihuarvutisse spikri valmis, telefonile tegin kah meelepärase teema, niiet tegus päevake oli. Õpetasin end GIMP-i kasutama. See siis vabavaraline Photoshopi asendaja. Pole vaja maksta ega crakkida.
Saaks nüüd kuidagi veel arvutil hääle kah tööle, poleks elul enam mitte kui midagi viga. Natuke nadi on nagu arvutitaga istuda ja moblast raadiot kuulata:D
Nädalavahe saab tore olema. Kadri ja Sandra sünna on. Toimub Kadri Vääna suvilas, kuhu tõotab tore seltskond kokku koguneda. Viimane kord oli väga tore. sai sauna, nalja ja Jako usub siiani, et tal oli genekaga midagi tegemist. (kui ta vaid teaks, mida ta tegelt tegi:P) Ja pisike tuleb ka kaasa. Reedel on minek ja arvatavasti millalgi pühapäeva õhtapaiku tuigume tagasi, kes vähem, kes rohkem tuikudes.
Paistab, et tänaseks piisab.
Päikest kõigile.
Hommikul sai üks tund maha magatud. Kohe kuidagi ei suutnud end voodist välja venitada.
Koolipäev nagu koolipäev ikka, ainult , et vene keele jutustamine tuli 5 ja täna oli viimane religiooni tund. Üks nendest uudistest on paha, arvake ära kumb:D
Tegelikult on see täitsa kurb, et enam religiooni pole. See tund pani täitsa mõtlema ja laiendas tohutult silmaringi. Käsitlesime selliseid teemasid, millest mujal kuuldagi ei taheta. Täna näiteks oli elav diskusioon teemal prostitutsiooni ja selle vahendamise legaliseerimine ja riigi hoole alla andmine. Enamus klassist olid vastikult diskreetsed ja konservatiivsed ja olid selle vastu. Meil, kes nende vastu vaidlesid, läks hoolimata me vähesusest, täitsa hästi. Õpetaja jagas väidete eest punkte. Ning me kaotasime vaid 0.5 punktiga. Ainuke häiriv asi teisipäeva juures on see, et mul on toopäev päris palju vabu tunde. Järgmisest nädalast alates vist isegi 3. Viimane tund on saksa keel ja enne seda on 2 vabat tundi, kohe kuidagi ei motiveeri, et saksakeelde jõuaks. aga peaks jõudma, järgmine aasta vaja eksam teha.
Üks uudis on veel täna hea. Nimelt ilmus täna müügile eestikeelse Spidermani kolmas osa. Seda ostes oleks peaaegu bussist maha jäänud. Kahju vaid, et ta nii õhuke on, kooliteel sai juba läbi loetud. Stoori ise on suht põnev, kui süvida viitsid ja nati kaasa mõelda.
Leegiheitja areng jäi kah pidama, sest Ivar jäi haigeks ja üksi ei viitsi nokitseda. Küll ta terveks saab ja siis teeme edasi.
Peale kooli tulin otse kodu ja siit enam ei lahkunud. tsillasin arvutitaga, tegin koduseid töid vahelduseks, kirjutasin hommseks järeltööks pihuarvutisse spikri valmis, telefonile tegin kah meelepärase teema, niiet tegus päevake oli. Õpetasin end GIMP-i kasutama. See siis vabavaraline Photoshopi asendaja. Pole vaja maksta ega crakkida.
Saaks nüüd kuidagi veel arvutil hääle kah tööle, poleks elul enam mitte kui midagi viga. Natuke nadi on nagu arvutitaga istuda ja moblast raadiot kuulata:D
Nädalavahe saab tore olema. Kadri ja Sandra sünna on. Toimub Kadri Vääna suvilas, kuhu tõotab tore seltskond kokku koguneda. Viimane kord oli väga tore. sai sauna, nalja ja Jako usub siiani, et tal oli genekaga midagi tegemist. (kui ta vaid teaks, mida ta tegelt tegi:P) Ja pisike tuleb ka kaasa. Reedel on minek ja arvatavasti millalgi pühapäeva õhtapaiku tuigume tagasi, kes vähem, kes rohkem tuikudes.
Paistab, et tänaseks piisab.
Päikest kõigile.
Monday, February 26, 2007
Sixth Post.
Teate, pole see esmaspäev nii jube midagi. Ainukesed koledad asjad olid täna hommikul ülesärkamine ja venekeel. Ärgata oli jama seepärast, et pole ammu esimestesse tundidesse jõudnud ja eile sai hilja magama mindud ja venekeel on lihtsalt nõme. Tegelt keelel enesel pole midagi viga, asi on õpetajas. Tal lihtsalt on siuke paha aura ja talle ei meeldi karvikud. Ülejäänud koolipäev oli isegi tore. Mitte midagi rasket, vaid vaja ära molutada. Peale kooli sai pisikese poole põrutatud. Vaatasime youtubest Whose Line Is It Anyway klippe. Parim asi kui tuju on paha. Sa lihtsalt hakkad naerma. parim sari Smallville järel. Siis sõitsime minu poole. Tore on koos olla. We had fun :P
Pisike lihtsalt on parim. Ta mõistab mind nii, nagu ei keegi teine. Ainuke mure on see, et tema seltsis lendab aeg linnutiivul. Plaks ja jälle on aeg lahkuda. Aga varsti tuleb vaheag ja siis suvi. darn, küll ma alles ootan seda.
Ma igapäev avastan aina rohkem oma uuele telefonile kasutusvõimalusi. Eile õhtul tuli välja et ta loeb .txt faile. Tähendab sinna sisse annab igasugu vajaliku stuffi kirjutada. Alustades bussiaegadest ja lõpetades spikritega. Tehnoloogia on ikka imeline.
Sealt mängult, kus ma pühapäeval käisin, sain veel mõned CD-d juurde. Korjan neid, et remondi käigus nednega lagi üle lüüa. Pooled on juba peaaegu olemas. Niiet, kui kellelgi on veel neid kusagilt urkast välja kaevata, siis palun tehke seda. natuke nadi, kui ainult pool lage peegeldab.
Mingihetk, kooliajal, tuli mulle täna Verekeskusest SMS, et mu 60 päeva on läbi saanud ja ma võiks uuesti verd andma minna. Paari päeva jooksul käin ära, üksi on igav minna, peaks mõned sõbrad kaasa peksma. Verd annetada on hea. Nii vaimselt kui kehaliselt. Veri uueneb ja sa tead, et oled midagi head teinud + saab veel suure šokolaadi kah.
Valimised ronivad igast uksest ja aknast sisse. Otseses mõttes. Akna taga vedelevad mingid plakatid ja täna käisid mingid venekeelsed neiud mulle uksevahelt valimisreklaami pihku pistmas. Suht rõve on. Pealegi, pean ma ise kaa ju valima minema, sai nagu sügisel ju 18 täis. Keda või mida valin, pole veel aimugi. Arvatavasti kedagi rohelistest, sest neil pole ju veel olnud võimalust suurt sitta keerata ja peaks ju neile selle ometigi võimaldama.
Tundub, et lähitulevikus hakkan ma isalt kõvasti raha sisse kasseerima. Mul avanes nimelt imehea võimalus omale poolkorras chopper saada. Justnimelt CHOPPER. Muretsen ülejäänud jupid ise, panen kokku ja voila, ongi mu oma. Töömaht 750 cc ja võimsus 40 W, kui see kellelegi midagi ütleb. Nimi oli vist Wulcan. Pean täpsemalt järele küsima. Pisikese isa kõvasti kiitis seda ratast. Pidavat olema mugava inimese ratas, väga primitiivne ja hooldusvaba. Mulle sobib. Ainuke mure hetkel on see, et kus ma teda hoidma hakkan. Kui kellelgi heal inimesel on garaažikoht pakkuda, olen väga tänulik ja ülistan teid trantspordijumalate ees taevani.
Tundub, et tänaseks on vist kõik, homme jälle. See blogimine on täitsa tore, saab mõtted kirja panna ja endal kah hea vaadata, mida mingipäev tehtud sai.
Päikest.
Pisike lihtsalt on parim. Ta mõistab mind nii, nagu ei keegi teine. Ainuke mure on see, et tema seltsis lendab aeg linnutiivul. Plaks ja jälle on aeg lahkuda. Aga varsti tuleb vaheag ja siis suvi. darn, küll ma alles ootan seda.
Ma igapäev avastan aina rohkem oma uuele telefonile kasutusvõimalusi. Eile õhtul tuli välja et ta loeb .txt faile. Tähendab sinna sisse annab igasugu vajaliku stuffi kirjutada. Alustades bussiaegadest ja lõpetades spikritega. Tehnoloogia on ikka imeline.
Sealt mängult, kus ma pühapäeval käisin, sain veel mõned CD-d juurde. Korjan neid, et remondi käigus nednega lagi üle lüüa. Pooled on juba peaaegu olemas. Niiet, kui kellelgi on veel neid kusagilt urkast välja kaevata, siis palun tehke seda. natuke nadi, kui ainult pool lage peegeldab.
Mingihetk, kooliajal, tuli mulle täna Verekeskusest SMS, et mu 60 päeva on läbi saanud ja ma võiks uuesti verd andma minna. Paari päeva jooksul käin ära, üksi on igav minna, peaks mõned sõbrad kaasa peksma. Verd annetada on hea. Nii vaimselt kui kehaliselt. Veri uueneb ja sa tead, et oled midagi head teinud + saab veel suure šokolaadi kah.
Valimised ronivad igast uksest ja aknast sisse. Otseses mõttes. Akna taga vedelevad mingid plakatid ja täna käisid mingid venekeelsed neiud mulle uksevahelt valimisreklaami pihku pistmas. Suht rõve on. Pealegi, pean ma ise kaa ju valima minema, sai nagu sügisel ju 18 täis. Keda või mida valin, pole veel aimugi. Arvatavasti kedagi rohelistest, sest neil pole ju veel olnud võimalust suurt sitta keerata ja peaks ju neile selle ometigi võimaldama.
Tundub, et lähitulevikus hakkan ma isalt kõvasti raha sisse kasseerima. Mul avanes nimelt imehea võimalus omale poolkorras chopper saada. Justnimelt CHOPPER. Muretsen ülejäänud jupid ise, panen kokku ja voila, ongi mu oma. Töömaht 750 cc ja võimsus 40 W, kui see kellelegi midagi ütleb. Nimi oli vist Wulcan. Pean täpsemalt järele küsima. Pisikese isa kõvasti kiitis seda ratast. Pidavat olema mugava inimese ratas, väga primitiivne ja hooldusvaba. Mulle sobib. Ainuke mure hetkel on see, et kus ma teda hoidma hakkan. Kui kellelgi heal inimesel on garaažikoht pakkuda, olen väga tänulik ja ülistan teid trantspordijumalate ees taevani.
Tundub, et tänaseks on vist kõik, homme jälle. See blogimine on täitsa tore, saab mõtted kirja panna ja endal kah hea vaadata, mida mingipäev tehtud sai.
Päikest.
Sunday, February 25, 2007
Fifth Post.
Ongi käes üks pühapäeva õhtu. Need kipuvad tavaliselt just need kõige kurvemad õhtud olema. Tead, et ees pole ootamas vist miite midagi head, peale nädalavahe, mis on nii kuradima kaugel.
Hommikul sai mõnusalt lebotatud, söödud ja siis pisikese poole põrutatud, et sealt pärast mängule edasi minna. Nemad seal alles sõid hommikust vist:d Igatahes kokkamine alles käis, kui ma sisse astusin. Sõime võileibu ja tsillisime koos pisikese isaga. Tal on jubevahva isa. Rebib kildu niiet vähe pole, aga samas õhkub tast sellist asjalikust ja mõistlikust. Ta seletas pikalt laialt, kuda ta oma kooliajal asju õhku lasi ja muid sigadusi korraldas, et töödest pääseda. Minu masti mees.
Siis põrutasime mängule. Enne saime veel Vintsu ja Kristianiga kokku, kes olid vale trolli peale istunud ja tulid nüüd tiiruga Mustamäe sügavustest. Vintsul oli isu poodi minna, niiet põrkasime Maximast läbi, mis mugavalt tee peale jäi. Naine, kes järjekorras oli paar inimest enne Vintsut ostis umbes 6 kilo juustu ja 4 klo vorsti. See oli vist kõige suurem juustukuhi üldse, mida ma eraisiku valduses olen täheldanud. Kui Vints oli oma kaubad lunastanud, sammusime edasi Hendriku ja Hannese poole. Peale väikeseid diskussioone teemadel mis korrusel nad elasid ja telefonikõnet, mis selgitas, et nad siiski on 4-dal, mitte 5-dal, kus me parasjagu asusime, jõudsime kenasti kohale. DnD tuba oli mõnus ja hubane, kusagil seisis ka hirmus pirakas kidravõim, mis ka õhtu jooksul kasutust leidis. Kohal olid ka söögid joogid. Eriti karm asi oli see nõndanimetatud "külma ilma tee", mida ma lolli peaga endale tassikese lasin valada. Maitse oli siuke, et sellega saaks vist roosteplekke igaltpoolt maha. Pipar oli vist kõige dominantsem. Lonksu võttes oli esimene maitse täitsa ok, but then the pepper kicked in. Pool tassi suutsin alla kallata, aga siis hakkas organism tõrkuma. Isegi kõvasti meega lahjendatuna oli see asi veel tuumareaktsioonideks võimaline. Tegime charrid valmis ja hakkasime mängima. Kuna see oli me DM-i esimene või teine kord DM-ida, siis ei läind mäng nii ladusalt kui ma ootasin. Oli piisavalt rollimängu ja hackandslashi, kuigi plot kippus vahel liiga nõrgaks jääma. NPC-d olid totaalsed ajukääbikud ja ma ei saanudki oma suurepäraselt ärarääkimiseks tuunitud charri maksimaalselt ära kasutada. peale mängu läksime tagasi pisike se poole. Vaatasime mõnusalt ära filmi Omen. Sellel olid omad ehmatavad kohad, aga kuidagi jäi see asi ikka nõrgaks. Võibolla pole ma lihtsalt piisavalt nõrga närvikavaga, et sellistest asjadest rõõmu tunda. Siis oli mõnda aega tsill ja varsti pidin ma kodupoole silkama.
Kodus teatas õde mulle natuke häiriva uudise. Vanemad tahavad nimelt ühe me kassidest magama panna, sest tal on pidevalt jooksuaeg ja mõnikord pidamisega probleeme. Mina küll ei taha, et temaga midagi sellist tehtaks. Olgugi, et ta vahel pahandust teeb, tappa ei tohiks teda sellegipoolest. Õde keerab hullematki sitta kokku, lõhub asju, kaotab neid, tuleb purjus peaga koju, teda ei taheta magama panna. Võibolla takistab neid tegelt hoopis, Eesti Vabariigi karistusseadustik, mine tea. Point on hoopis selles, et kellegi teise elu üle otsustamine pole sugugi mitte meie teha.
Hommikul sai mõnusalt lebotatud, söödud ja siis pisikese poole põrutatud, et sealt pärast mängule edasi minna. Nemad seal alles sõid hommikust vist:d Igatahes kokkamine alles käis, kui ma sisse astusin. Sõime võileibu ja tsillisime koos pisikese isaga. Tal on jubevahva isa. Rebib kildu niiet vähe pole, aga samas õhkub tast sellist asjalikust ja mõistlikust. Ta seletas pikalt laialt, kuda ta oma kooliajal asju õhku lasi ja muid sigadusi korraldas, et töödest pääseda. Minu masti mees.
Siis põrutasime mängule. Enne saime veel Vintsu ja Kristianiga kokku, kes olid vale trolli peale istunud ja tulid nüüd tiiruga Mustamäe sügavustest. Vintsul oli isu poodi minna, niiet põrkasime Maximast läbi, mis mugavalt tee peale jäi. Naine, kes järjekorras oli paar inimest enne Vintsut ostis umbes 6 kilo juustu ja 4 klo vorsti. See oli vist kõige suurem juustukuhi üldse, mida ma eraisiku valduses olen täheldanud. Kui Vints oli oma kaubad lunastanud, sammusime edasi Hendriku ja Hannese poole. Peale väikeseid diskussioone teemadel mis korrusel nad elasid ja telefonikõnet, mis selgitas, et nad siiski on 4-dal, mitte 5-dal, kus me parasjagu asusime, jõudsime kenasti kohale. DnD tuba oli mõnus ja hubane, kusagil seisis ka hirmus pirakas kidravõim, mis ka õhtu jooksul kasutust leidis. Kohal olid ka söögid joogid. Eriti karm asi oli see nõndanimetatud "külma ilma tee", mida ma lolli peaga endale tassikese lasin valada. Maitse oli siuke, et sellega saaks vist roosteplekke igaltpoolt maha. Pipar oli vist kõige dominantsem. Lonksu võttes oli esimene maitse täitsa ok, but then the pepper kicked in. Pool tassi suutsin alla kallata, aga siis hakkas organism tõrkuma. Isegi kõvasti meega lahjendatuna oli see asi veel tuumareaktsioonideks võimaline. Tegime charrid valmis ja hakkasime mängima. Kuna see oli me DM-i esimene või teine kord DM-ida, siis ei läind mäng nii ladusalt kui ma ootasin. Oli piisavalt rollimängu ja hackandslashi, kuigi plot kippus vahel liiga nõrgaks jääma. NPC-d olid totaalsed ajukääbikud ja ma ei saanudki oma suurepäraselt ärarääkimiseks tuunitud charri maksimaalselt ära kasutada. peale mängu läksime tagasi pisike se poole. Vaatasime mõnusalt ära filmi Omen. Sellel olid omad ehmatavad kohad, aga kuidagi jäi see asi ikka nõrgaks. Võibolla pole ma lihtsalt piisavalt nõrga närvikavaga, et sellistest asjadest rõõmu tunda. Siis oli mõnda aega tsill ja varsti pidin ma kodupoole silkama.
Kodus teatas õde mulle natuke häiriva uudise. Vanemad tahavad nimelt ühe me kassidest magama panna, sest tal on pidevalt jooksuaeg ja mõnikord pidamisega probleeme. Mina küll ei taha, et temaga midagi sellist tehtaks. Olgugi, et ta vahel pahandust teeb, tappa ei tohiks teda sellegipoolest. Õde keerab hullematki sitta kokku, lõhub asju, kaotab neid, tuleb purjus peaga koju, teda ei taheta magama panna. Võibolla takistab neid tegelt hoopis, Eesti Vabariigi karistusseadustik, mine tea. Point on hoopis selles, et kellegi teise elu üle otsustamine pole sugugi mitte meie teha.
Saturday, February 24, 2007
Fourth Post.
Käes on laupäeva õhtu, maania mängib, tuju on hea. Täna olen päev otsa kodus passinud, välja pole jõudnud. Hommik hakkas suht karmilt, käratati voodist välja ja anti tolmuimeja pihku. Emal vaba päev = tee nägu, et koristad. Lüükasingi siis enamuse päevast asju edasi tagasi ja igakord kui keegi toauksest mööda läks, haarasin mingi sodi, mis oli ennem ilusti valmis vaadatud, pihku. Selle pika ja meelteteravust treeniva protsessi käigus sai mu tuba isegi natuke korda. Kasu oli sest "koristamisest" veel niipalju, et ma leidsin veel mõlemad oma võlts-zippod üles, milledest üks läheb leegiheitja kostisesse. Mul hea meel, et telefonis raadio on, sest ma pole arvuti audiot ikka veel korda saanud ja ilma muusikata on elu kuidagi kurb. Õhtapoolik sai meeldivalt veedetud arvutitaga. Vaikselt tunnen kuidas uni kusagilt nurgatagant hiilib, varsti peaks vist voodipoole suunduma.
Homme saab tore olema. Üle hulga aja saab jälle DnD-d mängitud. Uus DM, mõned uued mängijad, eks näis mis saama hakkab. Arvestades seda, et rassiks moosisin endale dopplegangersi, siis tundub, et hakkab nalja saama. Homme õhtul pajatan pikemalt, kuis ma veel ühe DM-i närvivapustuse äärele ajasin.
Kuna täna ma eriti midagi huvitavat ei teinud, millest kirjutada, siis peaks kirjutama millestki üldisemast. Tegeleks siis natuke eneseanalüüsiga. Mingiaeg avastasin, ,et ma polegi psüholoogiliselt täitsa korras, vähemalt üks kompleks mul on. Kangelasekompleks siis.
See seisneb selles, et mul on tahtmine midagi muuta siin maailmas paremuse poole. Aga mitte tavaliselt, nagu teised inimesed, heategevusega või millegi sarnasega. Tihtipeale ma mõtlen, et küll oleks tore omada mingit võimet, vallata maagiat või misiganes. Saate aru küll. Midagi, mis aitaks mind "pahade" vastu. Ma näen, et me maailm vajaks mingit sellist tegelast, kelle poole üles vaadata, keda eeskujuks võtta. Keegi kelle moodi tahaksid väikesed lapsed olla. Loomulikult on olemas kõiksugu koomiksikangelased, aga nende miinus on see, et nad pole päris. Ükskõik kui tugevasti neisse uskuda, kusagil tagumises ajusopis sa siiski tead, et nad ei ole tõelised. Raske on leppida, et maailm ongi nii ebaõiglane, et "pahad" pääsevadki nii kergelt. Kahjuks on see tõesti praeguse tehnoloogia ja seadusandluse juures võimatu. Esimene tegelane, kes midagi siukest saavutaks, tembeldataks vägakiiresti hullumeelseks või ühiskonnale ohtlikuks, ometigi, kui näha, et ta teod on õilsad ja tehtud sellepärast, et nii on õige.
On ka teisi mooduseid, kuidas inimesi aidata, ilma, et omataks erilisi võimeid. Paljud probleemid saavad just aguse sellest, et pole kedagi, kes kuulaks ja nõu annaks. Seepärast olengi nõuks võtnud olla see, kes kuulab. Kui kellelgi on mõni mure, mis painab, võib sellest julgelt mulle pajatada. See teeb mulle vaid headmeelt, kui saan kuidagi abiks olla.
Nüüd tuli küll veits pikem kui arvasin, aga sest ple kah midagi.
Päikest kõigile.
Homme saab tore olema. Üle hulga aja saab jälle DnD-d mängitud. Uus DM, mõned uued mängijad, eks näis mis saama hakkab. Arvestades seda, et rassiks moosisin endale dopplegangersi, siis tundub, et hakkab nalja saama. Homme õhtul pajatan pikemalt, kuis ma veel ühe DM-i närvivapustuse äärele ajasin.
Kuna täna ma eriti midagi huvitavat ei teinud, millest kirjutada, siis peaks kirjutama millestki üldisemast. Tegeleks siis natuke eneseanalüüsiga. Mingiaeg avastasin, ,et ma polegi psüholoogiliselt täitsa korras, vähemalt üks kompleks mul on. Kangelasekompleks siis.
See seisneb selles, et mul on tahtmine midagi muuta siin maailmas paremuse poole. Aga mitte tavaliselt, nagu teised inimesed, heategevusega või millegi sarnasega. Tihtipeale ma mõtlen, et küll oleks tore omada mingit võimet, vallata maagiat või misiganes. Saate aru küll. Midagi, mis aitaks mind "pahade" vastu. Ma näen, et me maailm vajaks mingit sellist tegelast, kelle poole üles vaadata, keda eeskujuks võtta. Keegi kelle moodi tahaksid väikesed lapsed olla. Loomulikult on olemas kõiksugu koomiksikangelased, aga nende miinus on see, et nad pole päris. Ükskõik kui tugevasti neisse uskuda, kusagil tagumises ajusopis sa siiski tead, et nad ei ole tõelised. Raske on leppida, et maailm ongi nii ebaõiglane, et "pahad" pääsevadki nii kergelt. Kahjuks on see tõesti praeguse tehnoloogia ja seadusandluse juures võimatu. Esimene tegelane, kes midagi siukest saavutaks, tembeldataks vägakiiresti hullumeelseks või ühiskonnale ohtlikuks, ometigi, kui näha, et ta teod on õilsad ja tehtud sellepärast, et nii on õige.
On ka teisi mooduseid, kuidas inimesi aidata, ilma, et omataks erilisi võimeid. Paljud probleemid saavad just aguse sellest, et pole kedagi, kes kuulaks ja nõu annaks. Seepärast olengi nõuks võtnud olla see, kes kuulab. Kui kellelgi on mõni mure, mis painab, võib sellest julgelt mulle pajatada. See teeb mulle vaid headmeelt, kui saan kuidagi abiks olla.
Nüüd tuli küll veits pikem kui arvasin, aga sest ple kah midagi.
Päikest kõigile.
Third Post.
Tegelikult oleks see siin pidanud kirjutatud saama eile õhtul, aga siis oli uni peal ja ma lükkasin selle tänasesse hommikusse.
Eile siis koolis eriline päev. Igast aktused ja värgid. Ja nagu ma arvasingi, siis minu loetud tekst ei jõudnudki neile kohale. Siis paar tunnikest ja kodu. Hommikul esimese tunni ajal oli mul proov, mistõttu ma jälle ei pidanud ujumisse minema. Ma pole see aasta veel kordagi ujuma jõudnud, eks näis, kas ma aasta lõpuni suudan endale midagi nihverdada, et ma sinna ei satuks. Proovis oli ka mingi huvitav eeskava, mida me aktusel kahjuks ei näidatud. Üht ja sama luuletust loeti erinevates keeltes. Eesti, vene, ukraina, rootsi, saksa ja jaapani keeles. Eriti jäi just meelde jaapani keel. Seda luges paraleelklassi Nika, kes nägi ka vastavalt jaapani koolitüdruku moodi välja. Kinky. Peale kooli põrutasin kodu ja natukese aja pärast tuli pisike mu poole. Vaatasime mingit mõtetut õudusfilmi, mis isegi enam naerma ei ajanud. Poole filmi pealt tõi Sven (mu kasuisa) mu uue telefoni ära. Selleks on siis Sony Ericson k750i. Täitsa rahul sellega. Kõik vajalikud funktsioonid on olemas + igast lisavidinaid. Siis õhtani oli chill. Lebotasime teineteise kaisus ja pisikesel õnnestus isegi magama jääda veidikeseks. Poole kümne paiku jõudis ema kodu, justtäpselt selleks ajaks kui pisike minema hakkas. Hea on see, et ema enam ei kommenteeri mu pisikest. Ju ta siis on leppinud, et ta oli on ja jääb. Peale seda mässasin nati oma telefoniga ja jäin magama.
Mõtlesin, et kirjutaks need hea mõtted siia ka, mida ma aktusel lugesin, ehk keegi saab aru:D
Ütles Lembitu:
Ilus on surra isamaa eest.
Ilus on surra sõprade, rahva ja omaste eest.
Ilus on surra vabana priiuse eest.
Ilus on minna võitlusse, isegi lootuseta võita.
Ilus on minna ülejõu-vaenlase vastu.
Ilus on minna, teades, et tagasi ei tule.
Kaunis on langeda kaebuseta.
Kaunis on langeda võõraste vendade seltsis, liigutav leida sõpra viimasel tunnil, panna käsi tundmatu õlale, ohata kord - ning lahkuda.
Kaunis on sünd, millele kaunim veel järgneb surm.
Eile siis koolis eriline päev. Igast aktused ja värgid. Ja nagu ma arvasingi, siis minu loetud tekst ei jõudnudki neile kohale. Siis paar tunnikest ja kodu. Hommikul esimese tunni ajal oli mul proov, mistõttu ma jälle ei pidanud ujumisse minema. Ma pole see aasta veel kordagi ujuma jõudnud, eks näis, kas ma aasta lõpuni suudan endale midagi nihverdada, et ma sinna ei satuks. Proovis oli ka mingi huvitav eeskava, mida me aktusel kahjuks ei näidatud. Üht ja sama luuletust loeti erinevates keeltes. Eesti, vene, ukraina, rootsi, saksa ja jaapani keeles. Eriti jäi just meelde jaapani keel. Seda luges paraleelklassi Nika, kes nägi ka vastavalt jaapani koolitüdruku moodi välja. Kinky. Peale kooli põrutasin kodu ja natukese aja pärast tuli pisike mu poole. Vaatasime mingit mõtetut õudusfilmi, mis isegi enam naerma ei ajanud. Poole filmi pealt tõi Sven (mu kasuisa) mu uue telefoni ära. Selleks on siis Sony Ericson k750i. Täitsa rahul sellega. Kõik vajalikud funktsioonid on olemas + igast lisavidinaid. Siis õhtani oli chill. Lebotasime teineteise kaisus ja pisikesel õnnestus isegi magama jääda veidikeseks. Poole kümne paiku jõudis ema kodu, justtäpselt selleks ajaks kui pisike minema hakkas. Hea on see, et ema enam ei kommenteeri mu pisikest. Ju ta siis on leppinud, et ta oli on ja jääb. Peale seda mässasin nati oma telefoniga ja jäin magama.
Mõtlesin, et kirjutaks need hea mõtted siia ka, mida ma aktusel lugesin, ehk keegi saab aru:D
Ütles Lembitu:
Ilus on surra isamaa eest.
Ilus on surra sõprade, rahva ja omaste eest.
Ilus on surra vabana priiuse eest.
Ilus on minna võitlusse, isegi lootuseta võita.
Ilus on minna ülejõu-vaenlase vastu.
Ilus on minna, teades, et tagasi ei tule.
Kaunis on langeda kaebuseta.
Kaunis on langeda võõraste vendade seltsis, liigutav leida sõpra viimasel tunnil, panna käsi tundmatu õlale, ohata kord - ning lahkuda.
Kaunis on sünd, millele kaunim veel järgneb surm.
Thursday, February 22, 2007
Second Post.
Järjekordne päev on õhtusse veeremas ja ma olen taas end sinava arvutiekraani taha sättinud. Tänane oli siuke tavaline päevake, miskit väga erilis ei juhtunud. Vaid üks asi oli erinev, ma jõudsin õigeks ajaks kooli:D Vaid natike hilinesin, aga sellest polnud hullu, sest õpetaja hilines rohkem.
Homme koolis mingid aktused ja nagu tavaks saanud, moosis emakeele õps mind miskit asja seal lugema. Mingid huvitavad F.Tuglase mõtted inimeste kohta. Kahju on vaid, et enamus inimesi, kes saalis on, ei mõista neid, ning nende jaoks saab see olema vaid üks järjekordne igav etteaste, mis on vaid ajatäitmiseks sinna pandud. Aga kes teab, ehk mõni mõistab.
Viimane tund jäi ära ja selle asemel pidime 2 tundi passima mõtetuid esinemisi mingi ajalookonkursi teemal. Kogu asja punktiks oli see, kui klassi tibim neid rääkis pikalt laialt reibist ja selle loojast.
Peale tunde läks asi huvitavaks. Saime koos Ivariga leegiheitja kallale asuda. Liimisime ja treisime päris hoolega. Kui asi valmis saab, siis on see kas vägavinge leegiheitja või lihtsalt maailma parim veepüss.
Seejärel sai pisikese poole põrutatud ja seal mõnusalt oldud. Seal sain kutse mängule, mille DM mind veel ei tunne, ta lubas mul mängida dopplegangerit. Vaatame, mis tuju mul on ja kui ära ma ta maailma oman. Pisikese pool oli nagu tavaliselt, väga mõnus. Jäätist sai ja kana. Nad seal vist aint kana söövadki, muud liha ma küll ei mäleta, et seal saanud oleks. Mingihetk kui tuled olid kustus ja tibu oli kaisus, sadas ta ema sisse ja hakkas meile igast fotosid näitama. Algul olin nati pettunud, et me kahekesi ei saanud olla, aga pärast polnud väga vigagi. Eriti põnevaks läks siis, kui pisikese lapsepõlve pildid hakkasid tulema. Hoolimata ta püüetest kõik enne ära krahmata, kui ma neid näen, õnnestus mul nii mõnigi ära kaeda. Ei olnud nii hullud midagi, see vist rohkem eputamise asi, et lapsepõlves olid kõik koledad ja pahad ja neid pilte ei tohi näha.
Äkki oligi kell juba niikaugel, et pidin liikuma hakkama. Pisike tuli koos oma koerasjandusega mind ära saatma. Sujuvalt õnnestus meil bussi vältida, niiet pidin hoopis trolli ootama. Ja peatuses see saadana koerake hammustas mind. Mitte midagi hullu, aga näha on, et ta pole muga leppinud...veel. Tuleb siis lihtsalt edaspidi ettevaatlikum olla ja mitte seda asja silmist lasta. Olen jummala kindel, et kui ma pisikese poole ööseks jääks, siis see asi näriks mul öösel kõri läbi. Lihtsalt, et konkurendist lahti saada ja jälle ühe maailma armsaima neiu tähelepanu keskmes olla.
Lõpuks kodus olles haarasin paar kommi ja issuin arvutitaha, et omale uus telefon välja valida. vana andis lihtsalt käigupealt otsad. Tubli oli, teenis mind 4 aastat, kordagi ei mänginud mäkra. Kahju tast natuke ja vveelgi enam on kahju sellest, et ma siuke tobakas olin ja kõik numbrid telefoni salvestasin, mitte kaardile. Tuleb aga uuesti küsima hakata.
Ongi vist tänaseks kõik, küll homme jälle midagi mainimis ja kirjapanemisväärt juhtub.
Seniks aga, päikest.
Homme koolis mingid aktused ja nagu tavaks saanud, moosis emakeele õps mind miskit asja seal lugema. Mingid huvitavad F.Tuglase mõtted inimeste kohta. Kahju on vaid, et enamus inimesi, kes saalis on, ei mõista neid, ning nende jaoks saab see olema vaid üks järjekordne igav etteaste, mis on vaid ajatäitmiseks sinna pandud. Aga kes teab, ehk mõni mõistab.
Viimane tund jäi ära ja selle asemel pidime 2 tundi passima mõtetuid esinemisi mingi ajalookonkursi teemal. Kogu asja punktiks oli see, kui klassi tibim neid rääkis pikalt laialt reibist ja selle loojast.
Peale tunde läks asi huvitavaks. Saime koos Ivariga leegiheitja kallale asuda. Liimisime ja treisime päris hoolega. Kui asi valmis saab, siis on see kas vägavinge leegiheitja või lihtsalt maailma parim veepüss.
Seejärel sai pisikese poole põrutatud ja seal mõnusalt oldud. Seal sain kutse mängule, mille DM mind veel ei tunne, ta lubas mul mängida dopplegangerit. Vaatame, mis tuju mul on ja kui ära ma ta maailma oman. Pisikese pool oli nagu tavaliselt, väga mõnus. Jäätist sai ja kana. Nad seal vist aint kana söövadki, muud liha ma küll ei mäleta, et seal saanud oleks. Mingihetk kui tuled olid kustus ja tibu oli kaisus, sadas ta ema sisse ja hakkas meile igast fotosid näitama. Algul olin nati pettunud, et me kahekesi ei saanud olla, aga pärast polnud väga vigagi. Eriti põnevaks läks siis, kui pisikese lapsepõlve pildid hakkasid tulema. Hoolimata ta püüetest kõik enne ära krahmata, kui ma neid näen, õnnestus mul nii mõnigi ära kaeda. Ei olnud nii hullud midagi, see vist rohkem eputamise asi, et lapsepõlves olid kõik koledad ja pahad ja neid pilte ei tohi näha.
Äkki oligi kell juba niikaugel, et pidin liikuma hakkama. Pisike tuli koos oma koerasjandusega mind ära saatma. Sujuvalt õnnestus meil bussi vältida, niiet pidin hoopis trolli ootama. Ja peatuses see saadana koerake hammustas mind. Mitte midagi hullu, aga näha on, et ta pole muga leppinud...veel. Tuleb siis lihtsalt edaspidi ettevaatlikum olla ja mitte seda asja silmist lasta. Olen jummala kindel, et kui ma pisikese poole ööseks jääks, siis see asi näriks mul öösel kõri läbi. Lihtsalt, et konkurendist lahti saada ja jälle ühe maailma armsaima neiu tähelepanu keskmes olla.
Lõpuks kodus olles haarasin paar kommi ja issuin arvutitaha, et omale uus telefon välja valida. vana andis lihtsalt käigupealt otsad. Tubli oli, teenis mind 4 aastat, kordagi ei mänginud mäkra. Kahju tast natuke ja vveelgi enam on kahju sellest, et ma siuke tobakas olin ja kõik numbrid telefoni salvestasin, mitte kaardile. Tuleb aga uuesti küsima hakata.
Ongi vist tänaseks kõik, küll homme jälle midagi mainimis ja kirjapanemisväärt juhtub.
Seniks aga, päikest.
First post.
Niisiis, võtsingi siis endale siukese plaani, et peaks kah blogi.
Paistab, et lugema seda paljud ei hakka, aint mõned vähesed väljavalitud, võinoh, kes teab.
Tänane päev on olnud suht tavaline. Esimesse paari tundi ei jõudnud, sest uni maitses liiga hästi.
Kool oli nagu tavaliselt, mittemidagiütlev. sain vaid teada, et osalen mingil järjekordsel konkursil, mille raames hakkan leegiheitjat ehitama. Very nice. Lükkan oma rahad alla, et ta siis pärast rõõmsa meelega omandada. Peale kooli sai siis juba esimesed jupid ostetud, millede alla läks ka mu viimane raha. Kodus sai arvutiga jamatud, tal miskine teema audio draiveriga, ei taha seda kohe omaks tunnistada. Lõpuks selgus, et peaks ikka originaal windooza peale panema, siis saab onu Microsfti varukast sikutada ja nad peavad 1h jooksul miskise mõistliku vastuse andma.
Peale oma trenni hüppas ka pisike siit läbi, sai natuke koos oldud.
Peaks vast mainima, et temaga koosoldud aeg on kõigeparem ja läheb tohutu kiirusega. Tunnid lendavad vuhinal mööda ja jälle on käes see kurb hetk, mil tast lahkuma pean, või tema minust.
Neile, kes veel ei tea, siis mu pisike on Dru, kellega ma juba korra olen koos olnud, kuid vahepeal tuli pisike paus sisse.
Peaks vist hakkama tihedamini esimestesse tundidesse jõudma. Olen sedasi juba 16 põhjuseta korjanud ja järgmine käskkiri on soolas. Aga mis teha, magada on hea ja seda just eriti hommikuti. Varem magama kah kohe kuidagi ei jõua, teha on palju ja õhtul on just need kõige magusamad töötunnid, kui teised magavad ja kõik on vaikne. Vähemalt ei tulda segama. Alles kusagil 3 paiku, kui kellelgi vanematest hakkab loodus kutsuma, saab mind magama käratatud.
Kui kõik hästi läheb ja mul jätkub piisavalt nahhaalsust, et oma isalt veelgi raha välja nuruda, siis peaks järgmine kuu mulle üks pisike 20GB-ne iPod kukkuma. Eks me näe, kuda südametunnistusega lood on.
Esimese posti kohta peaks sest piisama, algus on vähemalt tehtud ja eks paistab, kuidas mul see blogipidamine välja kukub. Kas jätkub viitsimist igapäev siin käia ja oma mõtteid kirjutada.
Seniks aga päikest kõigile, kes seda lugema juhtuvad.
Paistab, et lugema seda paljud ei hakka, aint mõned vähesed väljavalitud, võinoh, kes teab.
Tänane päev on olnud suht tavaline. Esimesse paari tundi ei jõudnud, sest uni maitses liiga hästi.
Kool oli nagu tavaliselt, mittemidagiütlev. sain vaid teada, et osalen mingil järjekordsel konkursil, mille raames hakkan leegiheitjat ehitama. Very nice. Lükkan oma rahad alla, et ta siis pärast rõõmsa meelega omandada. Peale kooli sai siis juba esimesed jupid ostetud, millede alla läks ka mu viimane raha. Kodus sai arvutiga jamatud, tal miskine teema audio draiveriga, ei taha seda kohe omaks tunnistada. Lõpuks selgus, et peaks ikka originaal windooza peale panema, siis saab onu Microsfti varukast sikutada ja nad peavad 1h jooksul miskise mõistliku vastuse andma.
Peale oma trenni hüppas ka pisike siit läbi, sai natuke koos oldud.
Peaks vast mainima, et temaga koosoldud aeg on kõigeparem ja läheb tohutu kiirusega. Tunnid lendavad vuhinal mööda ja jälle on käes see kurb hetk, mil tast lahkuma pean, või tema minust.
Neile, kes veel ei tea, siis mu pisike on Dru, kellega ma juba korra olen koos olnud, kuid vahepeal tuli pisike paus sisse.
Peaks vist hakkama tihedamini esimestesse tundidesse jõudma. Olen sedasi juba 16 põhjuseta korjanud ja järgmine käskkiri on soolas. Aga mis teha, magada on hea ja seda just eriti hommikuti. Varem magama kah kohe kuidagi ei jõua, teha on palju ja õhtul on just need kõige magusamad töötunnid, kui teised magavad ja kõik on vaikne. Vähemalt ei tulda segama. Alles kusagil 3 paiku, kui kellelgi vanematest hakkab loodus kutsuma, saab mind magama käratatud.
Kui kõik hästi läheb ja mul jätkub piisavalt nahhaalsust, et oma isalt veelgi raha välja nuruda, siis peaks järgmine kuu mulle üks pisike 20GB-ne iPod kukkuma. Eks me näe, kuda südametunnistusega lood on.
Esimese posti kohta peaks sest piisama, algus on vähemalt tehtud ja eks paistab, kuidas mul see blogipidamine välja kukub. Kas jätkub viitsimist igapäev siin käia ja oma mõtteid kirjutada.
Seniks aga päikest kõigile, kes seda lugema juhtuvad.
Subscribe to:
Posts (Atom)
