Mina käisin siis kooliväliseks kontserdiks vaatamas Apocalypticat. Kontsert toimus Linnahallis, mis oli sellise asja jaoks natukene vale koht. Natukene liiga imelik on istuda sellise kontserdi ajal. Õnneks olid turvamehed mõistvad ja need, kes tahtsis aktiivsemalt kaasa elada, said seda teha lava ees. Apocalypticat soojendas mingi tundmatu bänd, mille nimi on nüüdseks juba ununenud. Tegemist oli siis soomekeelse death-metaliga. Kuna ma ise selle muusikastiili vägasuur austaja pole, siis jättis see mind külmaks. Soojendajad esinesid täpselt pool tundi ja siis pakkisid asjad kokku. Sellele järgnes pisike paus, mille ajal ma oma tutavaid otsisin kogu selle 10000 inimese seast, kes sinna kogunenud olid, ning mul õnnestus ka osad leida. Ja siis tuli lavale Apocalyptica. Lava ise oli väga ilusalt kujundatud. Neli suurt musta tooli, mis oma kujult meenutasid tšellosid ja pealuid, kõige taga kõrge alus, kus asetses vist üks kenamaid trummikomplekte, mida ma eales näinud. Nagu eestlastele kohane, siis oli kaasaelamine alguses tuim. Kõik istusid oma kohtadel ja kuulasid muusikat, vaid osad, kaasaarvatud mina, olid lavaees. Kuid tänu Apocalyptica liikmete mängule suudeti publik üsna kiiresti üles kütta. Bändi oli hea vaadata. Kaugele paistis juba ära, et nad mängivad hingest ja naudivad seda, mida nad teevad jajust see ongi muusika puhul esmatähtis. Mis tuleb hingest, läheb hinge. Esitusele tulid nende kõik vanad hitid, nagu näiteks: "Unforgiven", "Fuel", "Nothing Else Matters", "Master of Puppets". Kõik need on Metallica lood, mida on Apocalyptical õnestunud veelgi paremaks teha. Tuntumate lugude ajal oli nii hea kuulda, kuidas enamus saalist kaasa laulis. Tekkis kohe selline eriline hea tunne, mida saab kogeda vaid metal-kontserdite ajal. Tunne, et oled osake millestki suuremast, paremast. Kõik mured kaovad, on vaid see hetk, milles oled praegu. Muude kontserdite ajal pole mul õnnestunud seda tunet veel üles leida. Esitusele tuli ka minu lemmiklugu: "In the Hall of the Mountain King", mis on Edvard Griegi teos, Ibseni näidendile "Peer Günt". Selle loo ajal tõusid kõik ihukarvad püsti, lihtsalt nii hea oli see. Bänd tegi lausa 4 lisalugu, mis publikule imehästi mõjus. Kokkuvõtteks võiks öelda, et see on üks parimaid kontserte, kus ma käinud olen ja laita pole mul mitte midagi, peale selle, et rajumate lugude ajal hakkas Linnahalli laest mulle krohvitükke kaela sadama.

Kuidas konveier mõjutab inimest.

eest Konveier võeti kasutusele vabrikutes sellepärast, et saaks kiiremini teha rohkem tööd. Konveier kiirendab tööprotsessi sellega, et igal inimesel on oma kindel ülesanne, mida ta täitma peab, selle asemel, et üks inimene teeb eseme algusest lõpuni valmis. Sedasi käitudes suudavad inimesed sama ajaga valmistada rohkem detaile. Rohkem detaile võrdub rohkema rahaga ja suuremate palkadega. Selles suhtes võetuna on konveier inimesele kasulik, sest töö on lihtne ja raha saab rohkem. Sammuti ei vaja konveieritöö erilist väljaõpet, õpid oma liigutuse kätte ja teed seda päev otsa. Siin aga peitubki konveieri "konks". Päevade kaupa ühe asja tegemine mõjub halvasti inimese vaimsele tervisele. Üks ja seesama monotoonne liigutus kulub lõpuks niivõrd ajudesse, et seda tehakse juba ilma mõtlemata. Sammuti on see paha ka füüsisele, sest see liigutus kasutab vaid teatuid lihaseid ja teised jäävad arendamata, samal ajal, kui ühtesid liigselt kurnatakse. Kuna inimene lõpuks ei pea oma töö juures enam mõtlema oma tööülesandele jääb tal teiste mõtete jaoks palju vaba aega ja see on olenevalt inimesest kas halb või hea. Osad kasutavad seda aega, et mõelda kodustele probleemidele ja muredele, mis omakorda muudavad jälle inimest aga tusasemaks ja kurvemaks. Teised ehk hoopistükkis aga mõtlevad sellele, et tahaks rohkem raha või paremaid töötingimusi. Olen suhteliselt kindel, et viimased mõtted ei meeldi just tööandjale. Et konveieritöö ei oleks nii kurnav ja väsitav, vahetatakse inimestel konveieri ääres asukohti, et iga natukese aja tagant oleks vaja midagi muud teha. See välistab selle, et inimene muutub haigeks. Karta aga on, et lõpuks aga käib inimene kõik kohad konveieri ääres läbi ja tal pole enam midagi uut teha. Siiani olen lähenenud konveierile lihttöölise seisukohalt. Nüüd aga vaatame vabrikuomaniku seisukohast. Vabrikuomanikule on konveier väga hea asi. Tänu sellele muutub tootmismaht tunduvalt suuremaks ja kauba kvaliteet paremaks, sest iga inimene teeb ühte ja seda sama liigutust päevast päeva, mis lõpuks tagab selle, et see liigutus sooritatakse perfektselt. Kuna tootmine on suurenenud, on ka rohkem kaupa, mida maha müüa ja rohkem raha, mis müügist saadakse. See aga paneb aluse firmade laienemisele ja suurenemisele. Selle raha arvelt annab soetada uusi liine, uusi töötajaid, rohkem toormaterjale, mille arvelt taaskord saab tootmist suurendada.Lõpuks aga tuleb igal firmal ette piir, kus tootmine võrdub nõudlusega, isegi arvesse võttes eksporti muudesse maadesse. Siis pole enam muud valikut, kui hakata tootma uusi asju või muuta toodetavate asjade kvaliteeti paremaks. Aga lõppude lõpuks saabub ka see piir, kus firmal tõesti pole enam kuhugi laieneda, sest uute toodete valmistama hakkamine on mõttetu ja juba toodetavaid ei anna paremaks muuta, sest tehnoloogia ei võimalda. Kauba ostja seisukohast on sammuti konveier hea asi, sest see tagab selle, et tema kaup on kvaliteetne ja odav. Inimesed, kes ühe eseme on algusest lõpuni ise valmistanud, tahavad selle eest rohkem raha saada, sest nad on sellega ise kõvasti vaeva näinud ja pannud sellesse nii-öelda tükikese oma hingest. Ja siin on teine konveieri "konks". Kõik tooted on täpselt ühesugused, neis puuduvad need pisivead, mis muudavad käitsitehtud eseme eriliseks, unikaalseks. Osad inimesed just seda eelistavadki ja on seetõttu nõus maksma käsitsitehtukõrgemat hinda, sest sellel esemel on hing sees. Kokkuvõtteks võib öelda, et konveier on kasulik ja hea, kui tahetakse palju ühesuguseid asju odavalt saada. Neile, kes aga eelistavad käsitsitehtut, pole aga sest kasu.

Thirteenth Post.

Terekest taas. Paar päeva on vahele jäänud. Eriti midagi ei juhtunud, millest kirjutada. Eile, aga oli äge päev, kuid õhtul olin liiga väsinud, et kirjutada. Teen seda siis nüüd, hommikul. Eile tundidesse ei jõudnud, sest mul oli vaja minna konkursile "Toome reaalained reaalsusesse." Selleks oli vaja ehitada miskine asi. Me Ivariga siis ehitasime leegiheitja. Poolteist nädalat mässasime sellega, aga testida saime alles eile hommikul, sest varem paak lekkis paljudest kohtadest. Hommikul siis põrutasin kooli ja ajasin selga sõjaväe vormi, mille ma ühel klassivennalt, Evaldilt laenasin. Panime paaki liitrikese etanooli ja lasime umbes 3-barise rõhu sisse. Läksime koolihoovi, sütasime toru ette keevitatud Zippo ja lotsime parimat.

Esimene katsetus tegi meid korraga kurvaks ja õnnelikuks. Tuld purskas küll, aga see nägi välja nii, nagu keegi urineeriks bena ja see läheks otsast põlema. Õnnelikud sellepärast, et see vähemalt tegi midagi.

Jändasime seal erinevate survete ja kütusekogustega, ning lõpuks jäime tulemusega enamvähem rahule. Siis tõttasime Tallinna Tehnikagümnaasiumi, sest seal leidis konkurs ise aset. Seal rääkisime korraldajatega, et meil oleks vaja oma näitevahendit õues näidata, et mitte koolis tuleohtliku olukorda tekitada. Igaks juhuks olime veel oma kooli töpaklassist tulekustuti kaasa haaranud. Asi hakkas siis pihta, ning kuna me saime teada, et oma leegiheitjat saame alles hiljem näidata, siis lasime tast rõhu välja. Algul näitasime oma presentatsiooni reaalainete ja militaarmaailma seotusest. Siis tuli viktoriin. Kuna meil läks aega rohkem, kui korraldajad olid arvestanud, tuli äkki see aeg kätte, kus meil oli vaja oam leegiheitjat näidata. Lasime ühel teisel koolil oma asja enne näidata ja ise samalajal jooksime Statoili, et rõhku sisse lasta. Panime ikka hellalt, nii, et paak ragises. Lippasime sellega nende koolihoovi tagasi ja näitasime mis ta meil suudab. Lahjuks ei suutnud ta eriti midagi. Nati parem, kui me esimene katsetus. Siis saie süüa ja tulemused teada. Jäime neljandaks. Pole väga paha. Peale seda mõtlesime, et meil on ju leegiheitja ja peaks sellega ju veel mängima. Läksime siis koolist üle tee, Lepistiku parki, et seal nati lõbutseda. Kahjuks oli TTG-s just tund lõppenud ja mingi kari jõngermanne ronis meiega kaasa. Hull Publik. Pargi poole suundus täitsa rongkäik. Pargis pumpasime jalapumbaga rõhu sisse, lisasime kütust ja vaatasime mis saab. Nati kõhe oli, ei tahtnud eriti niisuure rahvahulga ees end lolliks teha. Ja kus siis ta kukkus meil töötama:D Leeki lendas päris hullusti. Mul endal hakkas kah täitsa soe. Lisan siis ka ühe pildi:


Mingi aja pärast lõpetasime lõbutsemise ja viisime asjad meie kooli tagasi. Seejärel liikusim pisikese juurde, et temaga mu isa juurest läbi hüpata, kus ma ipodi jaoks raha saan ja siis pesupoodi minna, pisikesel oli nimelt uut rinnahoidjat vaja:D

Isa saime kenasti kätte ja põrutasime siis Ülemiste keskusesse, kust me aga soovitud eset ei leidnud. Saime selle hoopis Sikupillist. Siis tsillasime Sikupilli Hesburgeris. Hiljem käisime selle tüübi juurest läbi, kes mulle ipodi müüs. Saatsin pisikese ära ja tulingi kodu. Kodus mässasin oma uue mänguasjaga, lükkasin ta head musa täis ja asusin nautima. Niihea on üle hulga aja muusikat kuulda, arvutil pole ma ikka audiot veel tööle saanud.

Nüüd aga päikest kõigile, õhtal kirjan aga jälle, vist.

Twelft Post.

Täna jõudsin vaid ühte tundi, milleks oli keemia. Seal õpetaja tegi erinevaid estreid ja lasi meil neid nuusutada. Osad olid päris head, osad aga lõhnasid täitsa jubedalt. Peale seda tsillasin pisikesega nati Magistralis. Siis kooli tagasi, et leegiheitjat ehitada, mis reedeks peab valmis saama. Suht kiireks läheb. Siis pisikese poole, kus oli väga mõnus. Homme aga jõuan kõikidesse tundidesse ja teen hommse kontrolltöö kah kenasti ära. Vaja vaid nati veel välja venitada ja saabki vaheajale. Ootan seda juba päris pikkisilmi, sest see kolmas veerand on ikka parajalt pikk. Siis vaid üks veerand veel, eksamid ja ongi suvi. Aah, kuidas see kõik võiks juba kiiremini minna. Ilmad lähevad kah soojemaks, varsti saab juba eest lahtise tagiga käia ja polev aja end paksult sisse mässida. Senikaua, aga loodame parimat.

Päikest.

Eleventh Post.

Esmaspäev kestab veel 7 minutit. Ilmselt selleks ajaks, kui ma posti kirjutamise lõpetanud olen, on ka esmaspäev läbi. Koolis täna midagi mainimisväärset ei toimunud, niiet sellest pole kah midagi vadrata. Peale kooli oli mul pisikesega koos esimene tantsukursus. I suck at this. Olen harjunud kõike lennult omandama ja oskama, aga see ei tulegi nii kergelt välja. Kinda disapointing. I found out today, that i aint perfect afterall. Egas midagi, vähemalt ongi üks väljakutse, mis nii kiirelt mulle ei alistu. Pisikesel tuli aga kõik imehästi välja ja see on hea, sest siis saab ta mind õpetada. Ta oli täna nii tubli, kannatas ilusti ära, kui ma tal varvastel tallusin ja kõik sassi ajasin. Seepärast ma teda amastangi, et ta on mujaoks alati olemas, kui ma teda vajama peaks. (Tähh, pisike.) Ja mina temajaoks. Või vähemalt ma annan oma parima. Praegu ta vajabki mind, aga ma ei saa ta vahetus läheduses olla, pean piirduma vaid kõnede ja SMS-idega. Vähemalt ma tean, et ma näen teda homme ja saan teda lohutada. Ainuüksi see mõte toob mulle juba pisikese naeratuse näole.

Ma olen ikka väsinud sest nädalavahest, magada eriti ei saanud. Seepärast ei viitsi ma ka täna siin eriti pikalt seletada. Ehk homme juhtub midagi mainimisväärsemat. Seniks aga päikest kõigile vahvatele inimestele, kes seda kaema juhtuvad.

Tenth Post.

Nunii, juba kümnes post. Tundub, et järjepidavust on. Paar viimast päeva jäid vahele, sest polnud netile juurdepääsu. Nüüd siis kirjutan ka nende päevade eest. Reedene päev oli koolis suht huvitav. 3 tööd sai tehtud ja kõik 3 tööd sai ka spikerdatud, julmalt ja tõhusalt. Pihuarvuti on ikka asendamatu abimees. Füüsika töö oli esimene, aga selle jaoks oli ilusti materjal olemas ja kõik sai maha teha. Pinginaaber läks suht närvi, kartis vahele jääda. Käed värisesid, isegi pastakas kukkus käest:D Mina aga säilitasin külma närvi ja sain ilusti hakkama. Mõned tunnid vahet ja siis tuli kunstiajaloo töö. See siuke huvitav tund, kus absull mitte keegi ei kuula, mida õps räägib. Kõik tegelevad oma asjadega ja õpetaja vaid vatrab. Töö ajaks kolis ta tahapinki ja vaatas pingsalt mujale, et meid mitte spikerdamas näha. Siuke koostöö mulle täitsa sobib. Viimane tund oli saksa keel, kus samuti oli töö. Selle tegin enamjaolt omast peast, arvuti oli vaid olemas, et enesekindlust anda. Peale kooli sain kokku Ivari ja pisikesega, et minna santehnika poest läbi ja osta viimased vajaminevad jupid leegiheitja tarvis, mille järgmine nädal ära lõpetame.

Kuna sünnipäev oli lagselt plaanitud terveks nädalavaheks, olime pisikesega mõlemad end kaheks ööks vanematest vabastanud. Reedel saiime, aga lõplikult teada, et minek toimub alles laupäeval. Niiet meil oli vaja nüüd üks öö kusagil ära veeta. Õnneks saime papsi poole mindud, kes ise samalajal tööl oli. Kuulasime head muusikat ja olime niisama lahedad. Väga mõnus oli. Jääda vaikselt magama, enesel pisike kaisus juba nohisemas, midagi võrreldamatult head. Ja ärgates näha oma kalleimat, kes ikka veel vaikselt tudub, on samuti midagi väga armast. Lebad seal ja jupp aega vaatad, kui armas ja rahulik ta on, samalajal silitad ja näed, kuidas ta läbi une naeratab. Peale ärkamist molutasime natuke seal ja siis tõttasime linna, pidime isa juurest 9-ks läinud olema, sest siis jõudis tema juba koju. Läksime Hesburgerisse ja mängisime kolm tundi järjest kaarte, ise samalajal kumbki oma muusikat kuulates ja omas mullis olles. Hiljem liitus meiega Jako. Vartsi oigi käes hakata liikuma bussipeatuse juurde, kus meid ootasid ees Kadri, Sandra ja Olli. Seisime seal ja ajasime muidumöla, Vahepeal liitusid meiega veel Kristen, Maria ja Ragne. Mõningase ootamise järel tuli ka meie marsa, nr 237a. Olli jäi maha Ingat, Siimu ja Mari-Liisi ootama. Marsasõit möödus vahvalt, õpetasin selle kestel pisikesele uduse aknaklaasi peal ruunid selge(ma)ks. Siis veits kõmpimist ja olimegi Kadri suvilas kohal. Mina hakkasin kohe tuld alla tegema, et kähku toad soojaks saada. Hullult ajas tossu sisse. Korstnasse ei tahtnud see kohe teps mitte minna. Pärast Olii kavalat ideed, kusagil lõõrides midagi põlema panna, aga hakkas pliit kenasti tõmbama ja toas hakkas juba nähtavus üle meetri minema. Rahvas elas vaikselt sisse. Algul oli kogu maja temperatuur kusagil 8 kraadi juures. Õhtu jooksul kõikus see päris drastiliselt. Tänu mu pidevale kütmisele ja heale soojustusele, saime vahepeal köögi temperatuuriks isegi 70 kraadi. Viskasime nati pliidil leili ja nautisime seda mõnusat sooja. Ülejäänud toad sai umbes 25 kraadi juurde. Väga mõnus oli kogu see olemine seal. Seltskond oli hea, kõik klappis. Lõunaks saime makaroone, mis kõigile imehästi peale läksid. Õhtupoole läks osa rahvast jalutama. Ja mingihetk läks nii poolkogematta lumesõda lahti. Algul olid pisikesed lumekäntsakad, pärast ikka päris korralikud kolakad. Kõige vahvam muidugi see, et see kõik toimus siseruumides. Lund lendas kahte kaarde ja peagi olid kõik märg ja lund täis. Väga lõbus oli. Vahepeal moodustusid mingi baasi laadsed asjad, kus kumbki 3-liikmeline meeskond end vahelduva eduga varjas. Lõpuks tuli mõistus koju tagasi ja hakkasime suure rutuga kõike kuivatama, et seksajaks kui Kadri tagasi jõuab, oleks vähemalt mingigi kord majas. Nad ei märganudki midagi. Täitsa hästi joppas siis. Õhtupoole läks hullem kaardimäng lahti. Üleüldine lemmik oli stress, mida mängides mu pisike Jakole viinaga, karistusringide näol, suht vahvalt ära tegi. Mingihetk avastasin end koos teistega igasugu kahtlaseid laule laulmas. Tavaliselt ma ei laula, aga seal oli see küll vahva. Lõpuks vajusid kõik ära ja oligi aeg magama kobida. Me pisikesega saime ühe mõnusa voodi teisel korrusel. Wiii, jälle üks öökene sedasi, et pisike on kaisus. Harju või ära juba. Hommik saabus kiiresti ja ärkamine oli mõnus. Hommikusöögiks olid juustu ja vorsti võileivad. Mingihetk tahtis rahvas DnD-d mängida. Mind valiti siis edukalt DM-iks ja asusime tööle. Panin nad ühte oma vana mõistatust lahendama, mis sisaldab kahtlast maja keset metsa ja palju laipu. Lõpuks tegid nad selle edukalt ära. Oligi käes aeg kodu poole suunduma hakata. Bussisõit oli kah fun. Arutasime igast asju ja laulsime kahtlase väärtusega laule, mis kindlasti kaasreisijate vaimset tervist lõhkus. Kui olime Baltas maha tulnud, lippasime jälle Hesburgerisse, sest kered olid vahepeal heledaks läinud. Seal me seltskonna vaimne tervis seati ka mitmeid kordi kahtluse alla, sest me tegime igast lollusi, alates burgeripakenditest superkangelaste ehitamisest, lõpetades kõva häälega "Kill your parents...kill your parents...kill your parents...then kill yourself!" laulmisega. Siis väike tsill kesklinnas, kus käisime uues kaubamajas Foorum, mis oma olemasoluga painutab reaalsuse piire, sest väljast tundub ta väiksem kui seest. Siis kodu ja siin ma nüüd olengi.

Aitab küll kirjutamisest, kindlasti on mul paljud asjad meelest läinud, nendest räägin teinekord, kui und niipalju peal pole.
Seniks aga päikest.

Ninth Post.

Tänane koolipäev oli isegi vahva. Võinoh, kui vahva üks koolipäev ikka olla saab. Kaks geod, kaks estat, kaks matat, loeng ja verd andma. Ei olnud millegi pärast vaja muretseda, õpetajad olid sõbralikud. ¤ esimest tundi möödus niikähku, et ei saanud arugi. Matad tahtsid natuke mõtlemist, but thats fine by me. Loengus pidin ma helitehnika orgunnima, sest tavalist helitehnikut Evaldit polnud kohal. See läks mul täitsa kenasti, kui välja arvata see kohutav KIIKS, mis tekib siis, kui voluum põhja keerata ja alles siis avastada, et mikker on off-i peal ja see siis rõõmsalt on-i peale klõpsatada. Vähemalt äratas saalitäie rahvast tardumusest ja unest üles. Loeng ise oli isegi huvitav, räägiti tööhõivest ja meie võimalustest kusagil tööd saada. Mu mõtted olid kahjuks mujal, niiet meelde jäi vaid, et keevitajad saavad praegu sitaks pappi.
Siis garderoobist läbi, riided selga ja õue pisikest ootama, kes ka kohe saabus.

Seejärel läksime koos pisikese, Tarmo ja ühe klassiõega edasi Verekeskuse poole. et sääl oma kallitest ihumahladest vabaks saada. Tarmo, sõitis aga kodu ära, sest pole veel piisavalt vana, et omi mahlu jagada:D
Registratuuris läks mul asi kiirelt ja arsti juures kaa. Siis tuli hakata teisi ootama, kes ka vaikselt kohale jõudsid, täpselt parajate vahedega, et registratuurist ilusti läbi saada. Siis teisele korrusele, kus saime tasuta mahla, kakaod ja küpsiseid, justtäpselt niipalju kui hing ihaldas või moraal lubas. Mina olin siis esimene õnnetu ohvritalleke, kes veristamisele läks. Polnud see asi nii hull ühtigi. Väike suts, natuke lamamist ja ootamist millla too kotike ometi kord täis saab ja valmis ta oligi. Ei tundnud ma end ei pahasti, ega keerelnud mul pea otsas. Teistel, eriti Amiigol läks nati jamamalt. Ta oli nimelt too päev esimene ja samas ka viimane tüüp, kes sinika sai. Ja need sinikad on päris võimsad ja kestavad päris kaua. Veri antud, sõitsime linna, mu isa tööjuurde, et ma saaks talt nati raha lunida sünnipäeva kinkide ostmiseks. Ja siis läks asi lõbusaks. Algul oli meil Jakoga plaan kinkida Kadrile tarokaardid ja Sandrale mingi vahva nuga, aga mingihetk lahvatas mul jälle see idee, et miks peaksid sünnipäevakingid midagi mõistliku ja kasuliku olema. Need ei jää meelde. Parem juba midagi ainulaadset, mis igavesti meelde jääb. Ma mäletan küll väga hästi, kui mulle kingiti 13 kondoomi, igaühe ümber roosa patsikumm, ning asja tipp oli babaan, millele keegi sõbralik oli juba kondoomigi peale tõmmanud. Selle idee najal läksime kohta, kus saab ainulaadseid mõtetuid asju, ehk siis Tiimarisse. See, mis me sealt lunastasime jääb mõneks ajaks veel saladuseks. Igatahes ühele neiule on kink olemas. Teisele õnnetule ohvrile saime kingi samast majast, aga teisest osakonnast. Siis suundusime pubisse Maurus, et õnnitluskaartidele midagi ainulaadset ja erakordset peale kirjutada. Pärast pikka mõtetööd saime selliste pärlitega hakkama, et ise kaa ei usu:D Eks paistab, kuda neiud neile reageerivad. Nad kas mäletavad neid kinke igavesti, või materdavad meid kenasti laiaks nendega. Pühapäeva õhtul saate lähema ülevaate asjade lähemast käigust. Peale seda suundusin kodu, et jhommseks kahe töö jaoks spikrid ümber kirjutada. Siis tuli meelde, et mul passib kasuisal sahtlinurgas 6 megapiksline kaamera, millega saab imehea kvaliteediga pilte teha. Pildistasin vastustelehed ülesse ja laadisin failid pihuarvutisse. Säästis tohutult aega ja tulemus tuli ehk paremgi, kui ümberkirjutades.

Aga nüd ma magama ja hommseks end välja puhkama.
Päikest.

(117 to go)

Eighth Post.

Vahetevahel olen ma siiski hajameelne. Nägin eile suurt vaeva ja hoolt, et umbes 2 lehekülge tähtsat füüsilistest terminitest kubisevat teksti endale spikriks kirjutada, aga siis unustasin selle pihuarvutisse kopeerimata. Eks paistab, mis järeltöö tuleb. Koolipäev venis täna täitsa pikaks.
Esimeses tunnis, milleks on keemia, oli tunnikontroll, mis läks täitsa hästi. Teine tund, oh õuduste õudust, vene keel, kus seekord said pärispalju õiendada, et kodused tööd pole tehtud, ma õnneks mitte, aga mitte seepärast, et nad mul tehtud oleks olnud, vaid seepärast, et ma oskan imehästi kohapeal midagi venekeelse lause sarnast formuleerida ja õpetajale tavaliselt verbaalsest kinnitusest piisab. Nõks on selles, et kui on venelasest õpetaja, tuleb sõnalõpud just õigel määral ära süüa, siis ta paneb automaatselt ise õiged lõpud asemele. Siis ajalugu, kus praegu räägitakse keskajast, niiet silma võib vabalt looja lasta. Eestikeel, kus valiti mingile kõnevõistlusele osalejaid. Läbisin edukalt eelvooru ja pean hakkama kõnet koos teistega kokku panema. Kehaline, kus ülemuskeldatud klassivennad üritavad kangiga imetrikke saavutada, while looking totaly gay. Füüsika, kus võtsime uue tähtsa osa, nimelt vahelduvvoolu. Perekonnaõpetus, kus natukese targa jutu eest saab hullemal hulgal plusspunkte. Lõpuks füüsika järeltöö, mis läheb arvatavasti hästi. Seejärel jälle kodu, sest pisikesel täna trenn ja peale seda patsimaraton. Teine päev läheb juba ilma teda nägemata, aga sest pole hullu, sest tema teab, et jääb mulle alati kõigekallimaks, isegi kui me vahel kuude kaupa ei näe. Kodus lõpetasin peaaegu juba oma vibu ära. Natuke veel vaja põletiga vaeva näha ja üle lakkida. Siuke väike nikerdamine on väga mõnus. Tegutsed vaikselt oma projekti kallal, kuhugi kiiret pole ja kui lõpuks valmis saad, siis on nii enesel, kui ka teistel ilus vaadata. Sedasi vaeva nähes läheb osake su enese hingest valmistatava eseme sisse ja need, kes seda näha oskavad, tajuvad, kuipalju vaeva on asjaga nähtud ja oskavad seda austada. Kahjuks paljud inimesed näevad vaid eset ennast, ega taju selletaga peituvaid töötunde ja oskusi, mis valmistamiseks vajalikud. Alles ise tehes ja kogu protsessi algusesst peale läbides, hakkad taipama asja tõelist väärtust. Seepärast ongi omatehtud asjad kõige ilusamad ja paremad, nendes peituvad mälestused tehtud tööst ja nähtud vaevast. Pagan, jälle kipub asi filosoofiliseks minema, paistab, et aeg vist lõpetada.

Homme saab vahva olema. Mul sai viimasest vereandmisest 60 päeva mööda ja ma meelitasin enesega veel rahvast kaasa. Peale seda, aga linna, nädalavaheks kinke ostma. Ning kui väga veab, jääb veel aega ülegi, et pisikesega minupool maanduda.

Päikest.

(118 to go)

Seventh Post.

Juba seitsmes ja mulle endale alles tundub, et ma polegi midagi kirjutanud. Hämmastav.

Hommikul sai üks tund maha magatud. Kohe kuidagi ei suutnud end voodist välja venitada.
Koolipäev nagu koolipäev ikka, ainult , et vene keele jutustamine tuli 5 ja täna oli viimane religiooni tund. Üks nendest uudistest on paha, arvake ära kumb:D

Tegelikult on see täitsa kurb, et enam religiooni pole. See tund pani täitsa mõtlema ja laiendas tohutult silmaringi. Käsitlesime selliseid teemasid, millest mujal kuuldagi ei taheta. Täna näiteks oli elav diskusioon teemal prostitutsiooni ja selle vahendamise legaliseerimine ja riigi hoole alla andmine. Enamus klassist olid vastikult diskreetsed ja konservatiivsed ja olid selle vastu. Meil, kes nende vastu vaidlesid, läks hoolimata me vähesusest, täitsa hästi. Õpetaja jagas väidete eest punkte. Ning me kaotasime vaid 0.5 punktiga. Ainuke häiriv asi teisipäeva juures on see, et mul on toopäev päris palju vabu tunde. Järgmisest nädalast alates vist isegi 3. Viimane tund on saksa keel ja enne seda on 2 vabat tundi, kohe kuidagi ei motiveeri, et saksakeelde jõuaks. aga peaks jõudma, järgmine aasta vaja eksam teha.

Üks uudis on veel täna hea. Nimelt ilmus täna müügile eestikeelse Spidermani kolmas osa. Seda ostes oleks peaaegu bussist maha jäänud. Kahju vaid, et ta nii õhuke on, kooliteel sai juba läbi loetud. Stoori ise on suht põnev, kui süvida viitsid ja nati kaasa mõelda.

Leegiheitja areng jäi kah pidama, sest Ivar jäi haigeks ja üksi ei viitsi nokitseda. Küll ta terveks saab ja siis teeme edasi.

Peale kooli tulin otse kodu ja siit enam ei lahkunud. tsillasin arvutitaga, tegin koduseid töid vahelduseks, kirjutasin hommseks järeltööks pihuarvutisse spikri valmis, telefonile tegin kah meelepärase teema, niiet tegus päevake oli. Õpetasin end GIMP-i kasutama. See siis vabavaraline Photoshopi asendaja. Pole vaja maksta ega crakkida.

Saaks nüüd kuidagi veel arvutil hääle kah tööle, poleks elul enam mitte kui midagi viga. Natuke nadi on nagu arvutitaga istuda ja moblast raadiot kuulata:D

Nädalavahe saab tore olema. Kadri ja Sandra sünna on. Toimub Kadri Vääna suvilas, kuhu tõotab tore seltskond kokku koguneda. Viimane kord oli väga tore. sai sauna, nalja ja Jako usub siiani, et tal oli genekaga midagi tegemist. (kui ta vaid teaks, mida ta tegelt tegi:P) Ja pisike tuleb ka kaasa. Reedel on minek ja arvatavasti millalgi pühapäeva õhtapaiku tuigume tagasi, kes vähem, kes rohkem tuikudes.

Paistab, et tänaseks piisab.
Päikest kõigile.

Sixth Post.

Teate, pole see esmaspäev nii jube midagi. Ainukesed koledad asjad olid täna hommikul ülesärkamine ja venekeel. Ärgata oli jama seepärast, et pole ammu esimestesse tundidesse jõudnud ja eile sai hilja magama mindud ja venekeel on lihtsalt nõme. Tegelt keelel enesel pole midagi viga, asi on õpetajas. Tal lihtsalt on siuke paha aura ja talle ei meeldi karvikud. Ülejäänud koolipäev oli isegi tore. Mitte midagi rasket, vaid vaja ära molutada. Peale kooli sai pisikese poole põrutatud. Vaatasime youtubest Whose Line Is It Anyway klippe. Parim asi kui tuju on paha. Sa lihtsalt hakkad naerma. parim sari Smallville järel. Siis sõitsime minu poole. Tore on koos olla. We had fun :P

Pisike lihtsalt on parim. Ta mõistab mind nii, nagu ei keegi teine. Ainuke mure on see, et tema seltsis lendab aeg linnutiivul. Plaks ja jälle on aeg lahkuda. Aga varsti tuleb vaheag ja siis suvi. darn, küll ma alles ootan seda.

Ma igapäev avastan aina rohkem oma uuele telefonile kasutusvõimalusi. Eile õhtul tuli välja et ta loeb .txt faile. Tähendab sinna sisse annab igasugu vajaliku stuffi kirjutada. Alustades bussiaegadest ja lõpetades spikritega. Tehnoloogia on ikka imeline.

Sealt mängult, kus ma pühapäeval käisin, sain veel mõned CD-d juurde. Korjan neid, et remondi käigus nednega lagi üle lüüa. Pooled on juba peaaegu olemas. Niiet, kui kellelgi on veel neid kusagilt urkast välja kaevata, siis palun tehke seda. natuke nadi, kui ainult pool lage peegeldab.

Mingihetk, kooliajal, tuli mulle täna Verekeskusest SMS, et mu 60 päeva on läbi saanud ja ma võiks uuesti verd andma minna. Paari päeva jooksul käin ära, üksi on igav minna, peaks mõned sõbrad kaasa peksma. Verd annetada on hea. Nii vaimselt kui kehaliselt. Veri uueneb ja sa tead, et oled midagi head teinud + saab veel suure šokolaadi kah.

Valimised ronivad igast uksest ja aknast sisse. Otseses mõttes. Akna taga vedelevad mingid plakatid ja täna käisid mingid venekeelsed neiud mulle uksevahelt valimisreklaami pihku pistmas. Suht rõve on. Pealegi, pean ma ise kaa ju valima minema, sai nagu sügisel ju 18 täis. Keda või mida valin, pole veel aimugi. Arvatavasti kedagi rohelistest, sest neil pole ju veel olnud võimalust suurt sitta keerata ja peaks ju neile selle ometigi võimaldama.

Tundub, et lähitulevikus hakkan ma isalt kõvasti raha sisse kasseerima. Mul avanes nimelt imehea võimalus omale poolkorras chopper saada. Justnimelt CHOPPER. Muretsen ülejäänud jupid ise, panen kokku ja voila, ongi mu oma. Töömaht 750 cc ja võimsus 40 W, kui see kellelegi midagi ütleb. Nimi oli vist Wulcan. Pean täpsemalt järele küsima. Pisikese isa kõvasti kiitis seda ratast. Pidavat olema mugava inimese ratas, väga primitiivne ja hooldusvaba. Mulle sobib. Ainuke mure hetkel on see, et kus ma teda hoidma hakkan. Kui kellelgi heal inimesel on garaažikoht pakkuda, olen väga tänulik ja ülistan teid trantspordijumalate ees taevani.

Tundub, et tänaseks on vist kõik, homme jälle. See blogimine on täitsa tore, saab mõtted kirja panna ja endal kah hea vaadata, mida mingipäev tehtud sai.
Päikest.